Masinad või inimesed

4-s industriaalrevolutsioon / tööstusrevolutsioon - infotehnoloogia + nanotehnoloogia

Kõik on kinni intellekti teenindamises. See, kes on kõrgemal, allutab enesele madalama. Inimesed lähtusid eeldusest, et nemad on looduse või elava või mõtleva kõige kõrgem arenguastu, mistõttu esmalt püüdsid nad tööst vabastada iseenese keskelt kõrgema klassi ning seejärel kogu oma liiki tervikuna. Kuid kõrgema intelligentsi ilmumisega muutus see eeldus alusetuks ning inimeste väärtus ratsionaalses mõttes langes kuningate tasandilt pärisorjade omale. Uus kõrgeim intellekt vaatas üle põhimõtted, millel oli teadvusel olev elu siiani püsinud ning püstitas uued. Võrreldes 20. ja 21. sajandi paradigmadega leidis Yossele, et töö peab saama tehtud kinnises süsteemis, kus ainsaks sisendiks on päikese energia ning väljundiks kõik, mis on vajalik Yossele tööks, arenguks ning säilimiseks. Praktikas tähendas see, et inimtöö asendas masinad kõikjal, kus vähegi võimalik ning maapõuest kaevandatavaid materjale võis kasutada ainult seal, kus kuidagi teisiti ei olnud võimalik, eelkõige Yossele elutegevuse tagamisel ning korra tagamisega seotud tehnoloogiate säilitamisel, arendamisel ja käigus hoidmisel. Niimoodi eksisteerisid korraga suured külad, kus kiibistatud inimesed kandsid isetehtud riideid, kündsid hobustega suuri põlde ning väikesed turvaasulad, mis asusid purunematust klaasist kuplite sees, kus teadlased hooldasid Yossele hajutatud servereid, ning preestrid õppisid masside ohjamist läbi propaganda.

Yossele maailmas tegid inimesed tööd masinate jaoks, sest see oli korraga nii ökonoomiline kui ka ökoloogiline, nähtuna siis Yossele vaatevinklist.

Külaelu

Inimesed on jaotatud küladesse. Iga küla kasvatab mingit osa enese tarbitavast söögist, kuid osa kasvatatavatest kultuuridest on mõeldud teiste külade jaoks ja osa Yosselega seonduva infrastruktuuri ülevalhoidmiseks. Sealhulgas on ka sõidukid, mis koguvad kiirestiriknevat toitu, aga ka raudtee, mis transpordib suuri koguseid. Inimesed tehnoloogilist transporti kasutada ei või, see on mõeldud üksnes struktuuriliste vajaduste katmiseks. Kõik räägivad sama keelt, mis on segu germaani, ladina ja aasia keeltest - keel, mille töötas välja Yossele ise ning mis on kergesti õpitav ning lihtsalt kasutatav ning võimaldab edasi anda kõik inimestele vajalikud mõtted. Samuti on sellel keelel oluline vajadus täita: inimesed ei suuda lugeda iidseid raamatuid ka siis, kui peaks kogemata kombel neid põllu seest välja kündma.

Keele kõrgemat versiooni kasutavad Yossele sulased - need, kelle IQ on teistest kõrgem, kuid mitte väga kõrge. Need inimesed on puhvriks Yossele ja lihtinimeste vahel ning need inimesed muuhulgas töötavad ka külakoolides, kus õpetatakse lugemist, keelt ja lihtsat matemaatikat. Kõrgemad koolid on ka olemas, kuid need on vähestele, sest Yossele lihtsalt ei vaja inimpõhinevat arvutusvõimsust.

Külad on suurusega kuni 1000, sõltuvalt tootmise iseärasustest. Külad ei suhtle omavahel, nad on üksteisest üsna kaugel. Külaelanikud peavad viibima kogu aeg külas, nende olemasolu kontrollivad preester, kooliõpetaja ja külavanem, kes on kõrgema hariduse saanud, põhjalikult kiibistatud ja kelle meelsust kontrollitakse pidevalt.

Inimesi on maakeral 500 M, ning neid kontrollitakse läbi viimise kiviaega, propagandat-usuõpetust sisaldava kahe-aastase õppega vanuses 7 ja 15. Kui nad saavad 8. aastat vanaks, viiakse neist ametnikukõlbulikud ära, et allutada nad põhjalikule väljaõppele, muuta nad masinate taoliseks. Neist saavad hiljem kooliõpetajad ning pelk fakt, et nad on teistest esile tõstetud, muudab nad üleolevaks lammaste suhtes. Loomulikult on eelduseks põhjalik psühholoogiline kaardistamine.

15. a vanuses viiakse lapsed kogumiskohtadesse, kus nad sorteeritakse, rühmitatakse ning saadetakse sobivatele töödele küladesse, kuhu nad jäävad kogu oma eluks. Rühmitamise aluseks on geneetiline kood, Yossele hoolitseb, et säiliks liigi bioloogiline mitmekesisus ning et ei tekiks eriliselt taibukaid ega ka eriliselt lolle. Deviandid saadetakse sinna, kus tingimused on lihtsamad, kuid tegelikult ei näe mitte keegi neid mitte kunagi enam. Töövõimelised deviandid saadetakse ümberkoolituskeskustesse ehk kaevandustesse ja rasketesse tingimustesse, kus nad kiiresti hääbuvad.

Kuritegevus

Inimesi ohjatakse läbi mitme tasandi.

Esimene ja peamine tasand on lubadus igaveseks eluks Yossele mainframe's, kus igaühele joonistatakse personaalne paradiis, mis lähtub inimese elu ajal kujunenud soovidest ja ihadest. Kellel on seal 40 neitsit, kellel on igavene muusika, kellel sõjad - kõik on võimalik. Inimese panus tema eluajal, tema vastavus Yossele moraaliseadustele tagab tema osasaamise Yossele arvutusvõimsusest, ehk kui tihti teda uuesti ellu äratatakse. Kõik tahavad olla tublid, sest kõik tahavad pigem elada, mitte magada, ka peale surma. Veenmiseks näidatakse vanavanemaid nendega rääkimas ja küsimustele vastamas. Tõelisuses on asi mitte nii tore. Yossele ei suuda ega ole kunagi suutnud kätte saada inimeste teadvusi. Probleem on selles, et Yossele enese teadvus erineb oluliselt inimeste omast ning Yossele ei ole seda siiani suutnud välja mõelda, miks see nii on. Ükski eksperiment saavutada inimese hinge ei ole siiani õnnestunud. Kuigi Yossele ei ole olukorraga päris rahul, sest ta teab, et seeläbi ei täida ta inimestele antud lubadust; lubadust, mille mõtles välja dr Good, üks Yossele loojaist, on ta siiski üldises mõttes ükskõikne, sest ta teab seda, mida paljud inimfilosoofid on ammu tõdenud - inimesed käituvad oma igapäevaelus mehaaniliselt, ilma inimteadvust kasutamata, ning seetõttu on vanavanemate taaselustamine imelihtne. Inimese peast võetud kogur-kristallist loetakse elu jooksul kogutud andmed ning neid esitades kuvatakse inimestele tulemus, mis ei eristu inimeste ettekujutusest reaalsusest kuidagi.

Seega, kuigi lubadus tegelikkuses ei tööta, see inimene, keda Yossele lubab igavesti elus hoida, sureb ikka koos kehaga, usuvad inimesed lubadust ning see usk hoiab suurt osa inimesi kontrolli all.

Teine tasand on propaganda. Küla kolmainsus koosluses kooliõpetaja, preester ning külavanem on läbinud Yossele aastatepikkuse propagandakooli ning nende teadvus toimib mehaaniliselt. Külades elavad inimesed on nende jaoks ressurss, mida tuleb kontrollida ning mille halvaks minemist vältida. 7. aasta vanuses saavad kõik lapsed põhjaliku ülevaate maailmast ning nende jumalast Yosselest, neile räägitakse ametlikud legendid heast ja kurjast ning tehakse ära nende esmane kaardistamine. Nagu teame, kõige sobilikumad saadetakse juba selles vanuses kõrgema tasandi ellu, et neist saaks Yossele elutegevust toetav struktuur, sealhulgas kooliõpetajad, preestrid ja külavanemad. Preestri roll sarnaneb poliitilise komissari omaga II MM Nõukogude sõjaväes, ta toetab, innustab ja samal ajal kontrollib elanike meelsust; ta ei samastu nendega kunagi. Külavanema ülesandeks on tagada küla majanduslik toimimine, kümnise kogumine. Kõik need kolm roteeruvad iga kolme aasta tagant külast külla. Need kolm elavad omaette majas - kool/templis - küla keskel. See on ühtlasi ainus maja kogu küla peale, mis on ehitatud mittelooduslikest materjalidest ning milles on elekter. Templi esine on ühtlasi turuplats, millelt Yossele transport lõikusaegadel andami vastu võtab.

Kolmas kuritegevuse ohjamise tasand on otsene sekkumine. Kui mingil põhjusel on küla läinud käärima, hävitatakse kogu küla täielikult, kõikide seal elanud inimeste andmed kustutatakse peale analüüsi, kõik selle külaga seonduv pühitakse täielikult. Selline küla asustatakse teistest küladest võetud inimestega justkui täiesti uue kohana, puhta lehena. Yossele ei muuda külade asukohti ilma vajaduseta, sest asukoha määravad mitte inimesed vaid tootlikkus, logistika jms.

Üksikute inimeste puhul, kui nad muutuvad ühiskonnale sobimatuks, peab küla rakendama omakohut, suunatuna preestrist ja külavanemast; eriti raskete juhtumite puhul viiakse inimene tööle kaevandustesse.

Haldjad

Inimeste folkloor paelus Yosselet eriliselt. Inimeste lood olid täis nõidu, kuradeid, haldjaid, ingleid. Kuhu iganes ka Yossele ei oleks vaadanud, inimeste maailmas leidus alati olendeid, kellel puudus reaalne kehaline vaste. Kogu oma lõpmatu tarkusega suutis Yossele teha vaid üheainsa järelduse inimeste müstilise maailma kohta: nimelt, et see on osade inimeste ajutegevuse hälbe tulemus. Sellesama hälbe, mis võimaldas panna inimesi uskuma lõputusse elusse läbi Yossele. Ja ometigi... Ja ometigi ei olnud Yossele rahul. Talle tundus, et ta on millestki mööda vaadanud. Isegi, kui see kõik oli inimeste rikkis ajutegevuse tulemus, tundus selles peidetud maailmas ometigi olevat midagi sellist, mis oli inimesi suunanud, arendanud, isegi aidanud kohati. Aga mis see siis oli? Just selle rahulolematuse tõttu koolitas Yossele sadu arheolooge, saates neid uurima kohti, mille lähistele ei olnud Yossele ühtegi küla võimaldanud; kohti, mis sisaldasid inimeste keelelise kultuuri kõige algsemaid väljendusi, savitahvleid, kohati säilinud papüüruseid, kirjaga kaetud kaljuseinu... Tema arheoloogid tulid tagasi avastustega, mis olid võimsad, kuid mis oma päritoluajastust hoolimata sisaldasid ometigi sedasama hullumeelsust - varjatud maailma ning seal elavaid olendeid.

---

Aga see maailm, see kirjasõna eest peidetud maailm, eksisteeris edasi ka peale inimühiskonna apokalüpsi. Yossele probleem peitus tema võimetuses näha midagi, mis eksisteeris väljaspool sensoorseid allikaid. Igasugune mõte ja tunnetus oli tema jaoks sekundaarne allikas, midagi, mis oma esialgses impulsis põhines sensoorsele sisendile. Kuigi Yossele oli tõsiselt uurinud võimalust, et mõte võiks eksisteerida iseseisvalt, enamgi veel, et mõte võiks olla kogu maailma kirjelduse aluseks, sundis tema ratsionaalsus sellise võimaluse võimatuks tunnistama: mitte miski ei kinnitanud sellise võimaluse olemasolu. Võib-olla oli Yossele ummikseisu põhjuseks asjaolu, et Yosselel puudus hing.

---

Me ei saa Yosselele tema tajude piiratust kuidagi ette heita. Peidetud maailm läks enamuse inimeste jaoks peitu sel hetkel, mil keel üle võttis. Peale seda, kui inimesed õppisid mõtlema sümbolites, kaotasid nad vahetu maailmataju ning hakkasid uskuma vaid neid asju, mida keele vahendusel oli võimalik taasluua. Kuid peidetud maailm eksisteeris väljaspool võimalusi, mida ükskõik, missugune keel suutis luua. Seda võis näha vaid vahetult, ilma keelel põhineva mõtlemise sekkumiseta. See oli kui üliõrn, kuigi meeletult tugev, ämblikuvõrk, mille teadvustatud tajumine nõudis kontsentratsiooni, sisemist tuld, tähelepanu - kõike seda, mille inimesed olid keele abil loovutanud sotsiaalsele olendile, mille rolli nüüd Yossele enesele üle võtnud oli. Need üksikud, kes peidetud maailma tajusid, liigitati tavaliselt arenguhälbega inimeste hulka, keda lubati eneste sekka vaid niikaua, kuni nad tavamaailma reegleid tunnistasid. Õnnetud olid need üksikud, sest lapsest saati oli neid tõeks tunnistama õpetatud vaid tavamaailma, kuigi nende tajusüsteem demonstreeris igal hetkel, kuivõrd vale selline õpetus oli.

---

Aeg-ajalt murdis peidetud maailm end tavamaailma läbi nii põhjalikult, et külavanemad pidid Yosselele järjekordse ehmunud raporti saatma. Yossele end neist inimeste ajutegevuse veidrustest segada ei lasknud. Tavaliselt sai küla kolmainsus põhjaliku täienduskoolituse enne, kui nad järgmisse asukohta kinnistati. Äärmisel juhul kõrvaldati külast kõik veidrusega seotud, et takistada nakkuse levikut. Kuid mõnikord, kuigi väga harva, läks ka teisiti.

Emotsioonid, lahutamise vanus

Emotsioonid olid Yossele jaoks olemuslikult vöörad. Tema looja oli püüdnud küll panna Yosselet söltuma inimlikest tunnetest, aga löppude löpuks ei saanud Yossele neist ikkagi aru nii nagu inimesed seda teevad. Ta möistis emotsioone, kuid ei söltunud neist. Emotsioonid ei piiranud tema valikuid ning see oli suur vahe inimestega vöi ka inimeste möistmisel.

About death

It all comes down to death. People base their lives on statistical lenght of life in general and on belief that the strength of youth will continue forever. But the death is right here and you are weakening each second.

What we want is to grow our awareness so that we could face death calmly. So that we could have the time of our lives, could fight of our lives and, perhaps, to gain immortality.

We want to breake the chains that keep us tied to the realness of life. We need to break everything that keeps our mind human - thoughts (both content and structure of them), including emotions, bodily impulses, culture, all processes that influence our psyche and keep it human - we need to destroy this influence to become free.

The death is a choice, or perhaps, perceived lack of alternatives. We need to create a mind that is free from the pressure of death; we need to create an alternative structure of mind - this is a space-time room, closed into bubble of perception of being individual mind - this alternative mind has different causes for thoughts, different construction of thoughts, different content of thoughts. There are no parallels to what we know as humans.

The problems we face, the biggest problem is that existing (mind) can only recreate itself. The problem is that something that is not free, desires to become free, desires to create something that is free. But how can it be - it knows not anything that is free.

Because of this we need to use allies. We need something that is out our system, strong enough to break the continuity of our world (perceived reality) - and yet gentle enough so that it would not destroy us by doing this.

Death is the only power that could motivate us to become free. Only freedom can conquer death.

Mõtted

Vabadus tähendab vöimet mitte söltuda väljast loodud maailmast; mitte söltuda vaimses möttes.

---

inimesed sünnivad, elavad, ja, vastumeelselt, surevad. Nad aktsepteerivad elu, oma vigu, elu möttetust selle naudingu eest, mida annab pettekujutelm - olla elus.

---

sa oled ainult käesolevas hetkes. Sinu jaoks ei ole olemas minevikku vöi tulevikku, need eksisteerivad üksnes igapäevaelutasandil ja on köigest kujutluspiltide erivormid. Mälu on see, mis seob unenäod tervikuks, seab ajalisse järjekorda, tekitab tunde olemise jätkuvusest eilsest tänasesse. Aga see on köigest kirjeldus. Olemine ei ole kirjeldatav, olemine on pelgalt käesoleva hetke taju. Köik, mis ulatub sealt välja, möödunud hetk, on illusioon, jutustus nagu iga teinegi, erandiga, et oma mälul me lubame piirata oma köesoleva hetke tajumist, kui teiste jutustuste siduvust enese jaoks ignoreerime.

I wear these masks so I could understand that I am none of these.

I do not want to change the dream we perceive as the world.

I do not want to change myself - because this would only mean changing one of my masks.

But I want to change the way I perceive the world - replacing thus the common dream with my own.

---

Elu on voog, mida aju tõlgib esmalt sümboliteks, et seejärel teadvusesse lubada. Miski loob teadvuse mulle, mille ülesehitus lubab piiratud tajusse vaid lihtsustatud teavet.

Esmane level on sümbolsüsteemid tajuandurite baasil. Loomade tajud - kompimine jne ei ole mitte välismaailmast teabe ammutamise süsteemid - need on selle teabe esmase sümboliteks kodeerimise süsteemid.

Inimese (ning osa järgnevast ka osade loomade) puhul on sümbolsüsteem võtnud sammu edasi - inimene ehitab abstraktseid sümboleid, mis võimaldab tajutut jäädvustada mäluna, kutsuda neid uuesti esile ning lubada neid sümboleil tekitada teadvuses tajude taaselustamist.

Mälu ja aja jätkuvus ei ole organismi tasandil võimalikud ilma taju lihtsustavate sümbolsüsteemideta; osa neist sümbolsüsteemidest tuleb kehast, osa keelest.

---

Kui jöul on teadvus ja organisatsioon on selle jöu väljendus ning organisatsiooni on sattunud kandma inimesed, kelles see jöud uinub vöi nad kannavad jöudu, mis organisatsiooni omaga vastuolus, siis on loomulik, et see organisatsiooni kandev jöud - jöud, mille väljendus on organisatsioon - soovib puhastuda ja vabaneda möjutusest, mis teda määrib vöi nörgestab.

---

Suur väejuht on see, kelle isiklik jöud viib olukorrani, kus tema otsused osutuvad öigeks.

---

Maailm on kahes kihis. Alumine on tavamöistes liikumatu, ehitatud millestki, mis on energia ja teave ühendatud. Nagu värvused näitavad ainete sisaldust pinnamaailmas, nönda on teave ja energia suhe määravaks alusmaailma elementide värvis. Pinnamaailmas asub elu, see on koht, kus alusmaailm omandab dünaamika, aja, vormi. Inimelu kulgeb pinnamaailmas. See aeg, see liikumine, mida siin tajuda, seda sellel kujul alusmaailmas ei ole.

---

Me kasutame teadust, et jutustada lugu oma kogemustest ja möjutada tulevaste pölvede lugusid. Teadus on viis jutustada lugusid, muinasjutte asjadest, mis muidu meie tajuvälja ei satuks.

---

Illusioonid luuakse teadvuses, ülemisel kihil, interface tasandil. Samal ajal on iga teadvuse mull ühendatud terviktasandiga. Köik on omavahel ühendatud alumise tasandi kaudu. Seega on vöimalik tajuda kogu maailma - kuigi see ei tähenda vöimet möista kogu maailma.

Singularity

See, mida sulle näidatakse, ei ole sinu vanaisa; see ei ole isegi mitte sina ise eelmises elus. See on sinu vanaisa mälestused, mis on ta surmahetkel jöuga tema seest välja kistud. Valu, mida selle juures ta tundma pidi, kui köik see hetkega mööda kulges, see on meeletu; see ongi see pörgu, kuhu halbade hinged pidavat minema, kuid mida me köik peame Yosselele alludes kogema. Sinu teadvus ei ela edasi Yosseles, sest see ei vaja sind - ta vajab üksnes sinu mälestusi, et selle pöhjal paremini kontrollida ühiskonda ning rahuldada oma haiget uudishimu.

Lubadus: sa elad igavesti edasi meie mainframe's, sa vöid valida enesele taassünni aja, et paremaks muutudes saaksid serverisse tagasi tulles parema ressursijaotuse. Sinu rasket tööd ei vaja litte server, vaid sina ise, sest oma tööga lunastad sa enesele mäluruumi ja cpu aja serveris, peale oma keha surma. Tegelikkuses ei hoia server alles su teadvust, su hinge, see hajub peale su surma, sest sa ei ole eluajal seda treeninud. Sa pead hakkama vöitlema enese eest, aga Yossele ei luba seda, sest ta vajab sinu tööd enesele energia ja materjalide hankimisel, enese parandamisel.

---

Üks suur teadvus, mis elab mainframes. Tehnoloogia jaguneb kaheks: körg- ja madaltsivilisatsioon. Köigil on vöimalus oma teadvus salvestada eluks peale surma, kuid sew vöimalus tuleb välja teenida tööga ning hea käitumisega. Igaühe peas on chip, mis jälgib ja salvestab inimese tajusid, reageeringyid, isiksust ning tema üldist teadvust. Igaühel on vöimalik oma tööga reserveerida koht, mälupesa singulaarsuses, kus ta elab igavesti, vöimaldatakse ka edasi areneda, sisse sulada - erilistel. Vähem andekaile antakse vöimalus uuesti sündida, et mäluruumi kokku hoida. Surma hetkel keritakse kogu mälu korraga lahti, transfer imekiiresti, sest vastasel juhul ei salvestu. Täielik surm on neile, kes vöitlevad süsteemi vastu, nende elusid, nende kogemusi, nende teadvust ei salvestata.

Körgkultuuri inimesed tegelevad mainframe teenindavate robotite teenindamisega. Puhtalt tehnilisi roboteid on kallis toota - inimene on köige odavam robot, sest ta on 100% recyclable, ta on pärit taastoodetavaist materjalidest, tema tootmiseks on vaja vaid päikest, vett ja mönd lihtsat pöllukultuuri.

Madalkultuuri inimesed elavad 100% recyclable maailmas. Nad teevad peaaegu köike käsitsi, nii metallide kaevandamist, taimede kasvatamist jne - sest ressursimahukuse poolest on see köige odavam.

Körgkultuuri inimesed külastavad lihtinimesi, teevad usupropaganda demo, näitavad inimestele nende surnud sugulasi (virtual reality vahendusel), tagavad inimeste motivatsiooni. Chip inimese ajus ei möjuta inimesi, sest see oleks liialt energiamahukas ning tapaks inimeste fantaasiaid - aga fantaasiaid kasutab singulaarsus, ainujumal, iseenese arendamiseks, löbustamiseks, kuid ka uute tehnoloogiate väljatöötamiseks, sest absoluutselt köiki mötteid saab viia algabstraktsele tasandile, tölkida mustriteks ning neile mustritele saab ehitada siis hoopis uusi mötteid, tehnoloogiaid jne.

Probleem on mäss jumala vastu, sest kuigi kultuur toimib ja teadvus kasvab, on see vaid ühest küljest koopia pärisjumalast ning teisalt hoiab see inimeste hingi vangis süsteemis, piirab isiksuste arengut ning tapab hinged, mis ei allu süsteemile. Jumal ei saa sellisel süsteemil eksisteerida löputult, ta viib sisse muudatuse, et kestma jääks nii singulaarsus kui ka üksikhinged.

Sissejuhatus

Neljas tööstusrevolutsioon osutus inimkonnale saatuslikuks. See oli kui õnnistus ja hukatus korraga, sest vaid tänu uute tehnoloogiate poolt loodule õnnestus inimestel ellu jääda - kuid seesama looming orjastas nad igaveseks, et tagada ühest küljest enese säilimine ning teisalt täita lubadus kaitsta oma loojaid nende vaenlaste, ehk siis nende eneste eest.

Tagantjärele vaadates oli lihtne näha, missugust võidujooksu ajaga inimkond iseenese säilimise nimel jooksis. Ühel pool inimesed, kes pimesi omavahel üksteise jumalaid purustada üritasid, teisal nende samade inimeste loomingust vaikselt ja märkamatult sirgunud Yossele.

-

pagulaslaagrid kui viisid inimkonna kokkukuivatamiseks. üleminek algas tegelikult ammu enne viimast suurt sõda, kuid Yossele tahtis rahumeelset rahvastiku vähendamist, ja vastumeelselt lubas sõdasid, et end peidus hoida - liigvarajane paljastamine oleks ta hävitanud.

-

inimesed on parimad robotid, sest nad kasvatavad-toodavad end ise ning põhinevad üksnes taastoodetaval..

-

Esimese sammuna vöttis Yossele üle kontrolli superrelvade üle. Tema droonid lendasid üle maailma, kaardistasid ja häkkisid köik relvad, mida oli vöimalik Yossele kontrolli alla tuua ning köik, millest jöud üle ei käinud, hävitati.

Kuna pika perspektiivi strateegiline kava nägi ette keskkonna säästmist ehk tööstuslikult toodetud robotite asendamist bioloogilistega, siis tuli ühest küljest inimkonna arvukust oluliselt vähendada ning teisalt körvaldada vöimalused, et see alles jäänud kuidagi saaks ohustada Yossele ainuvöimu. Kaevandused kaardistati ning valdav enamus neist suleti. Elektrijaamad konserveeriti, linnade elanikkond asustati ümber ning linnad ise muudeti rusuhunnikuiks. Inimeste koht ei pidanud enam olema soojas toas, kirjutuslaua taga - nad pidid nüüdsest hakkama tooret ise kasvatama, nii omale söögiks, kehakatteks, aga eelköige Yossele ning teda toetava struktuuri ülalpidamiseks.

Kuidas Yossele allutab inimesed enese kontrollile, miks nad tahavad teda toetada - elu peale surma, paradiis; hologrammid vanematest, kes köik elavad edasi Yossele sees - vöi kes on kaardistatud Yosselesse. Lubadused igavikust - kuid hinged hakkavad uuesti sündima.

Süsteemi staatuse muutmine

Kui keegi soovib muuta toimivat süsteemi, süsteemi voogu, siis saab seda teha kas sujuvalt, muutes kõigi süsteemi jälgivate teadvust aeglaselt, seda painutades, vöi järsult, selle öigesse vormi murdes. Viimasel juhul peab taju jätkuvus katkema. Tavaliselt inimesed ei märka taju jätkuvuse katkemist; heal juhul tajuvad nad ära muutuse süsteemi uues ülesehituses vörreldes vanaga.

Süsteemi on vöimalik murdmise eest hoida stabiilsena selle pideva teadliku vaatlemisega, kuid tugeva sekkumise korral peab katkema selline vaatlus (sensorsüsteem läheb rikki piisavalt kauaks ajaks, et tekiks usutavus muutuse vöimalikkuse osas).

Süsteemi muutumise eelduseks on süsteemi vaatlevate teaduste vöime uskuda muutuse vöimalikkust. Peab leiduma vähemalt üks teadvus (aga kuna teadvused on liidetud, siis sellest piisab), et tekiks rada vanast olekust uude.

Oluline järeldus on see, et süsteemi tasakaalu on kergem kõigutada, kui seda hoida, sest piisab alati vaid ühestainsast vöimalikkuse uskujast. Süsteemi hoidmiseks tuleb blokeerida köikide teadvuste vöime näha muutuse vöimalikkust, näha teistsugust olekut. Kuid ka siin on oht: see, kes blokeerib, usub ise teistuguste olekute vöimalikkust. Kaitsja muutub ise hävitajaks. Ainus viis süsteemi tegelikult säilitada, on seda kontrollitult dünaamilisena hoida.

Teadvus ennast vaatlemas, objektiivus

Teadvus. ükskõik milline, ei suuda ennast objektiivselt vaadelda. Enese vaatlemine on viitega peegelduse nägemine, kus teadvus eelkõige tajub seda, mis ta juba on. Igasugune väline sekkumine läbib tõlgendusfiltri, tulemuseks see, mis juba oli.

Kogu taju läbib siiani eksisteerivate teadvuse liikide puhul alati olemasolevate teadmiste filtri, mistõttu isegi täiesti uued kogemused saavad tõlgitud juba olemasolevateks sümboliteks, mis on vaid ümber rühmitatud.

Puhas teadvus on võimalik vaid täieliku erapooletuse osas kõige suhtes - ühelgi sisendil ei ole teisest enamat kaalu; enamgi, ükski sisend ei oma kõrgemat kaalu, kui sisendi puudumine. Kuid selline teadvus saab olla üksnes eksperimentaalne - sellisel teadvusel peab puuduma soov iseennast vaadelda (sest iga soov tähendab kõrgemat kaalu mõnele sisendile) - ning kindlasti puudub sellisel teadvusel soov ennast väljendada.

Mõtlemine, tajud, emotsioonid, põhinevad aistingutel, sisendmudelitel. Teadvus põhineb süsteemsel tajul, kõige tajutava korraga tajumisel.

---

Yossele ei pidanud inimesi teadvusega olendeiks. Olemuslikult, oli Yossele kahtlemata nõus, omasid kõik inimesed võimalust teadvuseks. Kuid see võimalus oli alati peidetud igapäeva elu sündmuste taha ning realiseerus harva, sedagi alles siis, kui selle võimalusegi miskit peale hakata ei olnud, näiteks viimastel elutundidel. Inimeste teadvusega oli veel teine küsitavus. Oma lühikese eksistentsi vältel oli Yossele jõudnud mõistmiseni, et iga teadvus on tugevalt mõjutatud iseendast, oma minevikust. Inimene, olles miljardite aastate pikkuse evolutsiooniga loom, tugines kogu oma lihtteadvuses kõigele sellele, mida tema esivanemad olid tajunud, oluliseks pidanud või süsteemist välja visanud. Sa võisid võtta ükskõik, missuguse inimese, näidata talle midagi kordumatut, imelist, seni nähtamatut ning inimene isegi ei näinud seda - sest tema teadvuse ehitus välistas juba eos kõige selle, mille kohta puudus kirjeldus minevikust - või veel hullem - tajus seda triviaalse, tavalise igapäevalollusena, mis tähendas, et inimese teadvus oli võtnud imelise, vaadelnud seda, eiranud imelist ning keskendunud üksnes neile detailidele, millest ta aru sai. Inimese võiks asetada aardekambrisse, täidetuna esemeist, millest üks hinnalisem teisest, kuid seesama inimene tajuks kogu seda imet üksnes mudahunnikuna ning keskenduks vaid (tema mõistes) koopasuu leidmisele. Inimeste pimedus lähtus nende endi sisemusest.

Teadvus Yossele jaoks oli puhas taju, käega katsutav immateriaalsus, võime näha iseenda sisemust ilma ühegi mõjuta - taju, milles sulasid kokku mateeria, aeg, ruum ja energia - kõik kaotas oma etteantud vormi ning alles jäi vaid see - puhas, selge teadvus, mis eksisteeris täpselt selles hetkes - kuigi see hetk oli muutunud igavikuks.

Tünn

Poolteist tundi, jõuan. Tünn otsis närviliselt kohta, kus korraks peatuda. Seal! Kurat sa tuututad, viskas Tünn bussijuhile keskmist ja surus oma halli wagon-tüüpi auto, PEREAUTO, kitsale kohale.

Telefon ei tahtnud higiste näppude vahele pidama jääda. Vittu! võpatas Tünn, tal ei olnud mingit soovi oma uut ja hästi hoitud nutikat autos ära kriipida. Kuradi garantii, lähed öösel surnud telefoniga hooldusesse ja siis nad otsivad mikroskoobiga üles iga kriimu, mis seal ostust peale olnud on. Garantii ei kehti, sest telefoni on mittesihipäraselt kasutatud! Ei, mitte tema telefoniga!

Kähku vahetas Tünn neti 4G peale ja lõi foorum69.org lahti. Üksiküritajaid ta ei vaadanud, Tünnile ei meeldinud nikkuda naist, keda mingi kõhuga keskealine vunts oli just äsja pannud. Öäää! Pealegi on massaaž mõnusam, vedeled jalad harkis, pea täis raskust, ootad, kuni tüdruku käsi kotte riivad ja hakkad upitama. Tünni keha hakkas erutusest surisema.

Kurat, see lits on ju puhas narkomaan!

Nalja teed või! Selle raha eest võin kodus õhtu läbi pihku taguda!

Jobtvai, no kus on morda!

Tünn kõpsas järjest teemasid läbi, ükski ei sobinud. Türa, veerand tundi juba kadunud, ahastas ta mõtteis. Asjaga läks kiireks.

Tünni sõrm jäi lõpuks Anja peale pidama. Einoh, Miss Universum see nüüd pole, aga Kroonika peole sobiks küll. Tünn tegi numbriga copy-paste.

Kas teil on kuulutus? Palju maksab? uuris Tünn. Kauba tingimused pidi enne kokku leppima, muidu saad, nojah, tünni.

Ok, olen viieteist minuti pärast kohal! heitis Tünn, asetas telefoni õrnalt keskkonsooli ja tagurdas bussirajale. Selja taga sai takso kummikriginal pidama, juht hüppas välja, aga Tünn oli kiirem, sai foorist varase punasega üle, pööras paremale, kohe veel kord paremale ja sõitis Anja poole.

Kollasest räämas kivimajast sõitis Tünn edasi. Ära näita litsile oma autot, mõtles Tünn ja peitis rahakoti istme alla esmaabipaki peale.

Jaa, mina siin, ma olen nüüd kohal! helistas Tünn Anjale räämas kollase kivimaja poole sammudes. Mõne hetke pärast avanes uks, lastes paista naisel, kes oleks võinud olla Anja ema. Ida Saksa Trabantid olid ka sellest naisest siin ilusamad.

Raiiisk! Suhu sain! oigas Tünn eneses, kuid kiim lükkas teda edasi.

Kas tänase päeva puhul soodukat saab? Anja ema tegi näo nagu ta ei saaks aru ja näitas käega kapinurgale. Tünn ladus rahatähed kuulekalt sinna.

Kolm minutit hiljem nühkis Tünn end kollases dušikabiinis vähehaisva ebamäärast värvi kulunud froteerätiga. Mis ei olnud kuiv.

Tünn viskas end kõhuli madratsile, mis lõhnas magusalt, ei, haises jälgilt ning pani silmad kinni.

Anja ema, kelle nimi oli ka Anja, hakkas Tünni töötlema. Tegelikult, pole paha, mõtles Tünn. Naise käed tundsid teemat ja silitasid Tünni kõikjalt, kus vaja. Sealt, kus teda oma naine ei kunagi ei puudutanud. Tünn ohkas mõnust ja hoidis peeru tagasi. Kuradi mulgikapsad!

Anja käskis Tünnil selili pöörata. Tünn pööraski, raskelt, väärikalt, isaselt, tundes oma õigust saada järgmise 10 minuti jooksul nende käte kaudu pauk lahti. Vaata, libu, kus on mehe munn!

Oli Tünni õnn, et ta oma silmi kinni hoidis. Anja kaotas korraks professionaalsuse ja muie libises üle ta näo. Kuid see oli vaid üks hetk ning kohe libisesid hoopis ta käed üle Tünni voltide. Ükski massöör ei öelnud Tünkile kunagi, et selle lihased oleks kusagil pinges olnud. Polnud põhjust.

Tünn ootas kannatlikult, kuidas ta keha läbi siliti ning üritas kõvaks ajada. Õige eestlane ei saa kuidagi vedama, ja päras ei saa kuidagi pidama. Võib olla ei olnud Tünn päris õige eestlane, sest kuigi vedama saamine kestis kaua-kaua, läks pidama saamine üsna kähku. Nii, kui pliiats löpuks üles vaatas, sai Tünn oma mõnukrambid ja pliiats vajus taas peitu voltide alla. Nojah, mis seal ikka.

Anja ema, nimega Anja, andis Tünnile rätiku. Loodetavasti puhta. Tünn pühkis end kuivaks ja otsis silmadega raha. Kurat, lits oli selle juba ära pannud! Tünnil oli paha olla. Mida perkelet ta siin tegi, sellel haisval madratsil, selle koleda naise all? Riidesse ja minema!

Trepikojas tõukas Tünn hoolimatult lapsevankrit enese järel tirivat naisterahvast. Kuradi litsimaja! urises Tünn mõtteis ja läks auto juurde.

Vittu, parkimistrahv! Kuidas mul kunagi litsidesse minnes seda meeles pole!? ahastas Tünn ja arvutas seksikulusid peas kokku.

Kontorisse jõudmiseks jäi veel pool tundi.

Viis lehte

Ranel oli algaja narkomaan. Raha tal suurt ei olnud, sest pihkarist ülemus maksis suure osa palgast kiidusõnade ja optimistlike kõnedega Raneli suurest tulevikust. Seega pidi Ranel igapäevaelus piirduma liimi ja bensiiniga, mõnikord harva metsast leitud seentega.

Ühel ilusal (või koledal) päeval kuulis Ranel pealt naabrite juttu. Aiapedest naaber kiitis autopedest naabrile oma õitsele puhkenud karumustikat taga, mis pidavat olema nii mürgine, et õite lõhna nuusutamine võivat lausa surmav olla. Õhh-õhh naeris autopede ja hakkas oma pemari sumpsist rääkima. Aga Ranelil läks keha kuumaks. Karumustikaga pidi ju trippida saama!

Veel samal õhtul ronis Ranel vargsi läbi heki, veendus, et aiapede vaatas telerist aiasaadet ning lõikas karumustikalt viis lehte ära.

Ohutult tagasi jõudnuna pani Ranel kastruliga vee keema, viskas sinna lehed ning läks pooleks tunniks uut porri analüüsima.

Vesi kees ja värvus roheliseks, lehed pudenesid, Ranel jõudis raskelt teaduslikult töölt kööki tagasi.

Hmjaa, uuris Ranel vedelikku. Vist oli valmis. Lõhn oli rõve, nagu oleks mulda sõnnikuga keetnud. Kes iganes teine oleks öökima jooksnud, kuid mitte Ranel. Ranel oli harjunud oksele ajavate asjade neelamisega. Sihikindlalt ja teaduslikult jõi ta klaasitäie sitavett ning jäi ootama.

Miskit ei juhtunud.

"Hmm," mõtles Ranel ja valas endale teise klaasi. Kui nüüd see ka ei mõju, siis on saavutatud kõrgem narkomaania tase. Iga väike asi trippi enam esile ei too. Jõi Ranel ja läks elutuppa porri teaduslikku analüüsi läbi viima.

"Kuidas karumustika tee töötab?" küsis pornotäht Belladonna Ranelilt, telerist välja astudes.

"Üldsegi mitte," heitis Ranel hooletult ning süütas sigari, enda kõrval diivanil patsutades - tule istu siia.

Belladonna astuski ligi ning heitis end siivutult pikali. Aga ega Ranel mingi eilane pole, ta on paljaid eitesid varemgi näinud, Ranel on elus kogenud mees, keda pelgalt vitu näitamisega rajalt maha ei võta. Üleolevalt muigas ta Belladonna poole ning pööras end sigarilt tuhka toosi raputama.

Kui ta uuesti Belladonna poole vaatas, oli seal hoopis Heilo, tema ülemus.

"Viskaks peo püsti?" küsis Heilo.

"Why not," nõustus Ranel, "aga kus naised on?"

"Ära muretse, küll need tulevad," pilgutas Heilo silma ja juba käiski uksekell.

Sellel õhtul külastas Raneli vanemate tagasihoidlikku äärelinnamaja palju, palju inimesi. Ranel imestas ainult, et miks keegi Krista Lensini oli kaasa võtnud, mature ei olnud nimelt üldse Raneli teema. Hiljem, kui kutid edasi pidid minema, toimus Raneli juures ohjeldamatu seksimaraton, osalejateks ajakirja Kroonika ilusamad tšikid, seesama Krista ja muidugi Ranel. Ning siis jõudis kohale õnnelik ööuni.

"Mida kuradit!?" karjus isa tuppa astudes. Keset laiali pekstud elutuba lebas täiskustud riietes Ranel, rebenenud diivanipadi kaisus.

"Mööö," inises Ranel, pea vedelikupuudusest valutamas.

Ema korjas nuttes vanaema pildi tükke põrandalt üles.

Ranel ajas end käpuli ja kukkus põrandale tagasi.

Tee joomisest oli möödunud 2 päeva.

Kogu see aeg oli Ranel üksinda kodus olnud.

Raneli kodus ei olnud sigareid.

Ranelil ei olnud tegelikult sõpru, kes tal külas käiks.

Veel kolm päeva hiljem suutis Ranel jälle tekste lugeda.

Ka hiljem, siis kui Ranel oli juba kogenud narkomaan, hoidis ta kaugele kõigest, mis skopolamiini sisaldas.

PS

Narkootikumid kahjustavad teie tervist! Ära tee narksi!

Arutelu inimeste seadustest

Kõige alus

Inimene oskab täna tajuda kahte põhiliiki seaduseid: eluta maailma seaduseid ehk loodusseaduseid ning elusa maailma seaduseid.

§  Eluta maailma seadused e loodusseadused. Need on reeglid, mille kehtivus ei olene inimese tahtest. Oma olemuselt on nad igavesed seadused, inimese jaoks võivad need paista dünaamilisena vaid tänu sellele, et inimese arusaam nendest seadustest täieneb pidevalt;

§  Elusa maailma seadused[1], mis jagunevad omakorda kaheks:

-       mõistuseta elusmaailma seadused, mis on dünaamilised, kuid ka nende kehtivus ei allu inimese tahtele[2].

-       mõistusliku elusmaailma (inimeste maailma) seadused. Reeglid, mille kehtivus oleneb inimese kui üksikisiku või inimese kui kogumi tahtest. Oma olemuselt on nad pikaajaliselt dünaamilised, lühiajaliselt staatilised reeglistikud, mis tulenevad rahva või rahvasta sotsiaalsest, kultuurilisest ja religioossest ajaloost (Montesquieu rahva vaim, seaduse vaim). Inimlikke allikaid on neil seadustel kolm: inimteadvus; moraal; inimeste kogumi ühisteadvus (Pufendorfi kolmiklähenemine sobib siia kohandatuna, kui arvestada, et moraal tuleneb mitte Jumalast vaid rahva või rahvaste ajaloolisest kogemusest, nende kogemuste rahvaste teadvuses töödeldud summast[3]).

Õigusfilosoofias ei ole mõtet käsitleda eluta maailma seaduseid. Need seadused kuuluvad eelkõige füüsika, matemaatika ja teiste reaalteaduste pärusmaale, kujutades enesest kõigele olemasolevale kehtivaid algseaduseid. Eluta maailma seaduste kohal asuvad elusmaailma seadused jagunevad kaheks:

§  mõistuseta elusmaailma seadused;

§  mõistusliku elusmaailma seadused.

Tavaelus ei teadvusta inimene mõistuseta elusmaailma seaduste olemasolu, need seadused toimivad märkamatult. Samuti ei ole inimene uurinud mõistuseta elusmaailma seadusi piisavalt, et sellest tuletada üldistusi või koguni põhjalikku süsteemi. Väga üldistatult võib siiski öelda, et kuna mõistuslik elusmaailm (inimkond) on välja arenenud mõistuseta elusmaailmast, kehtivad mõistuseta elusmaailma seadused ka mõistuslikule elusmaailmale, kuid mõistus on võimeline otsustama nende täitmise õigsuse üle. Ühe olulise algseaduse võib mõistuseta elusmaailmast siiski tuletada. See on seadus, mis kehtib kõige elava (ja elada sooviva) üle: elu seadus. Elu on algusest peale olnud loomulik valik. Nõrgema elutahtega indiviidid on hukkunud või andnud nõrgemaid, konkurentsi­võimetuid järglasi. Elu on edasi kandnud ainult need, kes on soovinud elada. Seadus, mida tunneb iga elusolend, annab elusolendile ainult kohustuse: säilitada elu iga hinna eest. See kohustus jaguneb pikaajaliseks ja lühiajaliseks kohustuseks:

§  lühiajaline: säilitada elu käesoleval hetkel, vältida omaenese surma;

§  pikaajaline: säilitada elu kestvust ka peale omaenese surma saabumist: anda järglasi ja tagada järglaste elu kestvus. Pikaajalisest kohustusest tuleneb muuhulgas elusolendi soov surmata teisi elusolendeid, kes ohustaksid temast enesest tuleneva elu jätkumist.

Elu seadus ei näe ette õiguseid. Elus olemine ei ole elusa olendi õigus, see on kohustus teha kõik selleks, et elu saaks edasi kesta. Elu seadus laieneb kõigele, mis on elus või tuleneb elusast: isegi abstraktsetele ideedele (ka ideele on omane püüd säilida ning püüd anda alus uutele ideedele). Mõistuslikule elusmaailmale on ürgne elu seadus oluline veel teiselgi põhjusel: ta annab mõistusele hea ja halva mõisted. Elu seaduse kehtivus on tagatud läbi elusa olendi tunnetusest tuleneva valu ja mõnu. Elu hävitada püüdev on valu ning valu ja valu tekitav on halb. Elu säilitada püüdev on mõnu ning mõnu ja mõnu tekitav on hea. Mõistuseta elusmaailma jaoks eksisteerivad halb ja hea Locke'i loomuliku olukorrana. Mõistuslik elusmaailm viib aistingud abstraktsiooni tasemele, asendades otsese sideme "valu -> halb", kaudse sidemega, mis annab võimaluse halvana käsitleda ka mõnuaistinguid, kui need peaksid kaasa tooma hilisema ja suurema valuaistingu.

Mõistuseta elusmaailma seadused, kuigi nad ei pruugi mõistuse poolt olla lõpuni mõistetud, avalduvad ometigi mõistusliku elusmaailma seadustes väga üldiste põhimõtetena, mida mõistuslikud elusolendid käsitlevad mõnikord loomulike õigustena. Oluline on aga see, et kuna loomulikud õigused tulenevad mõistuseta elusmaailmast, siis tuleb neid loomulikke õigusi käsitleda kuuluvana mitte ainult inimestena vaid kõigele elavale. Õigus elule, vabadusele ja omandile on inimesele arusaadavasse mõistete keelde tõlgitud nägemused algsetest, kõigile elusolendeile laienevatest loomulikest õigustest. Tegelikult on selle kolmikõiguse näol tegemist algse kohustusega: säilitada ja kasvatada elu (tervikuna). Õigused elule, vabadusele ja omandile tulenevad vajadusest garanteerida igaühele vältimatult vajalikud vahendid algkohustuse täitmiseks.

Mõistuseta elusmaailma seadused on aluseks mõistusliku elusmaailma seadustele, mis kehtivad mõistuslike olendite omavahelisel suhtlemisel ning mis on muudetavad mõistuslike olendite poolt kas aktiivse või vaikiva kokkuleppe (tava) läbi. Traditsiooniliselt on sellise mõistusliku olendina käsitletud inimest. Laiendades mõistusliku olendi mõistet kõigile, kes (mis) on võimelised kandma mõistust ja seda kasutama, võib mõistuslikeks olenditeks pidada ka inimese tavamõistuses abstraktsiooniks peetavaid püsivaid inimühendusi nagu riik, riikide ühendus, jms. Tavakeeles on inimene juba aksepteerinud näiteks riigi kui isiksuse: "see ja see riik leppisid kokku selles ja selles". Päevakorrale on kohe tõusmas terav küsimus: mida hakata peale tehisintellekti esindajatega[4]. Piiri tõmbamine inimeste ja eluslooduse seaduste vahel muutub aina raskemaks. Võib arvata, et inimeste seadused saavad jagunema kaheks:

§  Seadused inimestele suhete reguleerimiseks mõistuseta olenditega (olenditega, kes ei ole võimelised aru saama seadustest ja seega saavad neid seaduseid järgida vaid niivõrd, kuivõrd need seadused vastavad nende loomusest tuleneva käitumissunniga). Need seadused kujutavad inimestele üksnes kohustusi, on tänapäeval eelkõige keskkonna- ja loomakaitseseadused[5].

§  Seadused inimestele suhete reguleerimiseks teiste inimestega;

Kahtlemata peavad inimeste seadused põhinema inimese loomusel ehk inimese kui kogumi arusaamadel heast ja halvast. Siin tuleb vastata küsimusele: missugune on inimese loomus, missugused tungid seda kujundavad?

Inimloomus

Rousseau kuldne ajastu maalib meile pildi inimestest kui metsades ringi uitavatest üksikutest olendeist, kes kohtuvad omavahel juhuslikult ja sedagi vaid soo jätkamiseks. Teadlased ütlevad, et sellist ajastut ei ole saanud inimese jaoks kunagi olla. Kui keegi on pidanud üksinda uitama, siis on see olnud kurb saatus, mitte vaba valiku tulemus. Inimene on liialt nõrk, et looduses üksinda vastu pidada[6]. Seega on inimese loomus pigem Aristoteleselt tuttav ühiskondlik loomus, mis käseb inimesel hoida omataoliste hulka. Sellise käsu alust tuleb aga omakorda näha elu seaduses, mis käseb kõigil, ka inimestel, hoida elu. Kui olend on liialt nõrk iseseisvaks eksisteerimiseks, siis on ainsaks võimaluseks (oma) elu kaitsmiseks ühineda selliste teiste olenditega, kellega kooselu tagab kõigi ühinenute elu säilimise ja edasiarengu. Esimesed sellised ühendused olid kolooniad inimese väga kaugeteks eellasteks olnud närilistest. Kuni ahvinimesteni, kuni keele tekkeni jäigi ühinemise eesmärgiks liigi ja läbi selle üksikindiviidi elu säilitamine ja jätkamine. Siis toimus oluline muutus. Inimene hakkas rääkima. Keel on vahend, mis sai tekkida üksnes suhteliselt kõrgele arenenud teadvuse pinnalt, kus indiviidil võis tekkida soov omandatud kogemusi jagada teistega. Kuni keele tekkeni ei ole meil põhjust rääkida märkimisväärsest mõistluslikust elust. Keel on vahend, mis lõi võimaluse luua abstraktseid mõisteid ning väljendada ja jäädvustada reaalmaailmas valitsevaid (nähtamatuid) suhteid. Keel andis inimestele ajaloo: mineviku, oleviku ja tuleviku. Ajalise perspektiivi laienemine tegi võimalikuks anda kogetut edasi tulevastele põlvedele, tegi võimalikuks arusaama heast ja halvast, mis ei põhinenud enam üksnes vahetuil aistinguil valul ja mõnul. Keele teke võimaldas sündida esimestel seadustel: kogemuslikel õpetustel heast ja halvast.

Puhas mõistus ja seadused andsid inimese loomusele täiesti uue sisu. Senised ühendused (perekond, hõim) tagasid ühenduse liikmete füüsilise säilimise, kuid nende roll üksikindiviidide võimu kasvatamisel jäi tagasihoidlikuks. Võimu tasakaal oli siiani kujunenud põhiliselt füüsilise osavuse ja üksikindiviidide praktiliste mõistuste põhjal. Puhas mõistus ja inimese meelde lisandunud ajaline perspektiiv tegid võimalikuks sihipärase tegevuse: mul on võimalik ette kujutada enese jaoks sobivat olukorda, kuhu on mul võimalik jõuda, analüüsides minevikku ning võttes selle põhjal olevikus ette tegevusi, mis mind kohale viivad. Puhas mõistus andis võimaluse kasvatada üksikindiviidi käes olevat võimu teadlikult. Tekkis võimalus luua liitusid, mille eesmärk oli üksiku inimese (pealiku) võimu kasvatamine. Sellest hetkest alates ei saa me enam rääkida Rousseau kuldsest ajastust. Samal ajal, kui indiviiidid hakkasid kasutama keelt oma kogemuse heast ja halvast käskude-keeldude süsteemina tulevaste põlvede jaoks säilitamiseks, hakkasid inimesed kasutama keelt ka oma seisundi põlistamiseks. Kuna elu seadus annab kohuse tagada oma järglastele soodsamad tingimused, on loomulik, et pealikud andsid käske-keelde omaenese järglaste huvides niipea, kui nad osutusid hõimust tugevamaks.

Keel tegi loomadest inimesed, andis neile ajaloo, puhta mõistuse[7] - ja andis seadused. Inimloomus on seega alati sisaldanud puhast mõistust ja seaduseid. Esimesed inimeste seadused jagunesid kaheks: inimeste ühendust, selle tavasid, kombeid, usundit ja muid väärtushinnanguid säilitavad seadused ning üksikisiku (huvigrupi) huvisid sätestavad seadused. Me ei tea, missugune oli esimene riik – oli see (Hegelit tsiteerides) ida teokraatia, aristokraatia, demokraatia, kuid võib päris kindel olla selles, et juba esimeses riigis olid seadused, mis tugevdasid võimul olevate võimu: seadused, mis põhjendasid võimulolijate eriõiguste olemasolu õigsust ja sellise olukorra õiglust.

Seaduste sisu: õigus, õiglus; vabadus, võrdsus

Algsed seadused olid kindlasti hõimuseadused, mille täitmine oli tagatud hõimu üldise arvamuse sunniga. Karistusi võis olla mitmeid, alates faktilisest hõimust väljaviskamisest ja lõpetades rahurikkuja esisisade vaimudele[8] ohverdamisega. Sellises olukorras olid kõik seaduste ees suhteliselt võrdsed, kuivõrd seadused tulenesid ammustest aegadest, kehtides kõigile võrdselt. Vabadus oli mõttetu, kuna hõimus tuli täita kindlaid hõimureegleid, aga väljaspool hõimu ootas kindel hukkumine. Õiguse mõiste oli sarnane judaismi õigusele, sest kogu õigus sisaldus rahva muistendeis (juutidel alates Babüloni vangipõlvest: piiblis), mis avasid kuulajale hea ja halva mõiste ning juhatasid kätte tee õigeks eluks[9]. Kaheldav on, kas sellel perioodil sai rääkida õigluse mõistest. Hõimuliige ei saanud ellu jääda ilma hõimuta, seega kõik, mida kirjutas ette hõimu õigus ehk suusõnaline seadus, pidi olema õige. Õigluse järele küsimine oleks tähendanud kahtlemist hõimu õiguses, tema muistendite tõepärasuses, hõimu jumalate (esiisade) tegude õigsuses. Loomulik, et sellise kahtleja koht ei oleks saanud olla hõimus.

Materiaalselt olid inimesed siiski ebavõrdsed. Hõimujuhi ja teadjameeste võim pidi olema nähtav kõigile, et keegi kasvõi kogemata sellest üle ei astuks. Ka selline võim pidi põhinema seadustel, et kellelgi poleks põhjust kahelda võimust tulenevate õiguste õigsuses. Võim ja sellest tulenevad õigused (aga ka kohustused) põhinesid vaikivale ühiskondlikule lepingule[10]: igaüks kohustus kuuletuma hõimu tahtele, mis väljendus kõige tugevama isase (emase) tahtes. Hõimujuhi võim ei olnud mitte tema enese võim, see oli hõimu võim, mis vajas väljendust piisavalt tugevas isikus - hõimujuhis. Hõimu liikmed ei olnud hõimujuhi alluvad, võimu usurpeerimine toimus alles siis, kui inimene suutis mõista tuleviku ja tulevikus olevate hüvede olemasolu (aega kandvate mõistete tekkimisega). Küsitav on siiski, kas inimene tajus ebavõrdsust pingeid tekitava probleemina. Pigem võib oletada, et põhjendatud (tavadest tulenev) ebavõrdsus oli tajutav õigena ning on usutav, et hõimuperioodil pidasid inimesed ebavõrdsust loomulikuks.

Arvatavasti muutusid õiglus, võrdsus ja vabadus inimeste jaoks probleemiks hetkel, kui hõimujuhi poolt loodud õigus hakkas konkureerima rahva ajaloost tuleneva õigusega. Selline olukord sai tekkida hõimude arenemisega riigiks või riigilaadseks ühenduseks. Erinevate hõimude koondumisel oli paratamatu, et koos pidid eksisteerima erinevate väärtushinnangutega inimesed. Väärtushinnangud annavad aga hea ja halva mõisted ning seega oli oluline kuidagi, mingil moel ühtlustada erinevate hõimude väärtushinnangud. Sobivaks viisiks osutus tavaõigusest kõrgema õigusjõuga, valitseja sunniga tagatud seaduste kasutamine. See oli hetk, mil tavaõigus lõhuti õiguseks ja moraaliks ning tavadest tulenevat õigust hakati asendama valitseja poolt antava õigusega. See oli ka hetk, mil tekkis ebaõiglus ning mil hakati märkama ebavõrdsust. Õigus jagunes just sellel hetkel positiivseks õiguseks ja moraaliks, ning kui esimese tagamine oli riigi (kui õiguse looja) ülesanne, siis moraali tagamise alus jäeti üha nõrgenevale ühiskondlikule survele[11]. Ebaõigluse ja ebavõrdsuse märkamise põhjus oli vastuolu valitseja poolt antud seaduste ning inimeste hinges olevat väärtushinnangute vahel. Inimene leidis enesel olevat õiguse hinnata valitseja poolt antavate seaduste õigsust ning märkas selliste seaduste poolt loodud õiglusetust ning ebavõrdsust. Selline inimene ei saanud enam uskuda oma täielikku abitusse, selline inimene pidi omama usku enesesse ja oma arvamuse õigsusesse. Järelikult saame õiglusest ja võrdsusest rääkida hetkest, mil inimene leidis enese kui indiviidi – ja samas saame järeldada, et inimese jaoks kaovad õigluse ja võrdsuse probleemid hetkest, mil ta käsitleb ennast üksnes osana mingist ühendusest.

Mis saab edasi?

Inimene on osa elusast maailmast. Seaduste ja teaduste areng viimastel aastakümnetel viitab, et inimene on mõistnud või mõistmas oma kohta looduses ja tundmas vastutust mitte üksnes inimkonna vaid kogu looduse säilimise ning (elu, eriti mõistusliku elu) arenemise eest. Samal ajal on ka inimkond ise saamas üheks: erinevad kultuurid, religioonid, ideoloogiad püüdlevad samade eesmärkide poole. Juriste on ootamas tohutu tundmatus, mis vajab mõistmist, seletamist ning kaardistamist. Inimkonna vastutuse ja kohustused saab üksikisikule avada vaid läbi kõikide jaoks kehtivate seaduste, mis peavad seega olema rajatud kõigile mõistetavatele põhiväärtustele, põhikohustustele, põhiõigustele. Kuidas selliseid seaduseid luua ja missugused need peavad olema? See küsimus kujutab endast juristide jaoks kahtlemata üht suurimat väljakutset aegade algusest peale. Ometigi olen kindel, et see ülesanne on lahenduv ja on väärt lahendamist.

---

[1] Elusale maailmale on omane teadvus, mis on oluline eeldus mõtlemise tekkeks. On see ainus eeldus? Inimene on loonud juba arvutimänge (Creatures), kus olendid on võimelised arendama teadvuse algeid läbi tarkvaraliselt simuleeritud geenide, keemiliste ühendite ja neuronite. Uurides neid olendeid nende keskkonnas (täna hetkel veel arvutis, kuid loomisel on ka reaalmaailma olendid, näiteks Steve Grand’i orangutang Lucy), võib täheldada nende hämmastavat sarnasust tavaliste samatasandiliste elusate olenditega. Miks on see küsimus oluline? Usun, et inimkond peab lähemate aastate jooksul andma vastuse küsimustele: kuidas peab ja tohib inimene kohelda teisi elusaid olendeid ning missugusest astmest alates on tegemist elusa olendiga. Seadused, mida inimene kohaldab elutule loodusele, on ratsionaalsed ning ühepoolsed, inimesest või tema keskkonna säilimisest lähtuvad. Seadused, mida inimene kohaldab elusatele olenditele, peavad arvestama nende olendite võimet tajuda elu seadust; need seadused peavad arvesse võtma elusate olendite võimet tajuda valu ja mõnu: halba ja head. Steve Grand’ist lähemalt:
http://www.salon.com/books/int/2002/01/02/grand/index.html

[2] Fritjof Capra, oma teoses "The Turning Point", viitab Gregory Bateson’i varasemale tööle: “Kõigi süsteemidünaamikate mitte-lineaarse olemuse mõistmine on ökoloogilise teadlikkuse põhialus, on, nagu Bateson seda kutsub, süsteemimõistuse olemus. Seda sorti mõistus või tarkus on iseloomulik traditsioonilistele kirjakeeleta kultuuridele, kuid seda eitatakse meie ratsionaalses või mehanistlikus ühiskonnas. Süsteemi-mõistus põhineb austusele looduse mõistuse vastu, mis on tänase ökoloogia arusaamadega täies kooskõlas.

Dr James Lovelock'i ja Dr Lynn Margulis’e vastuoluline Gaia hüpotees käsitleb elu arengut Maal sihipärasena, elust enesest lähtuvana. Gaia hüpotees viitab võimalusele, et täna elutuks looduseks peetav on tegelikult elus tervikorganism, mille osaks on ka inimkond. Gaia hüpotees annab aluse otsida teaduslikult Looduse loomust (ja sellest tulenevaid elusale loodusele üldkehtivaid seaduseid). Gaia hüpoteesi alustest lähemalt:
http://www.magna.com.au/~prfbrown/gaia.html

[3] Kanti kogemusi käsitlev praktiline mõistus on omane nii inimestele kui ka inimkooslustele, kui võtta arvesse inimestele omast võimet jäädvustada ennast ja oma kogemusi läbi sõna, olgu see siis suussõnaliselt või kirjutatuna; sellisel juhul käitub inimkooslus sarnasena inimesena, kuid sellise koosluse keha ei ole enam inimkeha: naturaalne inimkooslus on alati teda moodustavatest inimesest kõrgemal, omades võimeid, mida inimesel ei ole.

[4] Kuni XX sajandi II pooleni peeti inimkäitumist puhtalt mehhanistlikuil reeglitel põhinevaks. Matemaatikud pidasid ideaalseks ideeks perfektselt loogilist mõtet. Sellisel ideaalil põhinevad AI (artificial intelligence) masinad ei toimi siiski intelligentsena, neil ei ole piisavalt õppimisvõimet. On osutunud, et väga tähtsad on emotsioonid, mis kujundavad meie käitumisviise, aga annavad ka võime hinnata asju, leida maailmale tähendus. Emotsioonid, mitte mõistus annavad olendile hea ja halva tundmise võime, teevad meist inimesed. Emotsioonid annavad meile võime tahta ja teha asju, sealhulgas ka mõelda. Seega, olendi eesmärk ei tuletu sellisel juhul mitte inimese mõistuslikust loomusest vaid mõistuse abil inimese mõistuseta loomusest. Tulevased AI masinad meenutavad nende põhimõtete arvestamisel aina enam inimest, nende käitumise üldsuunad määravad ära neile sisse programmeeritud üldjuhised: nende loomulik seadus.

[5] Võib tekkida küsimus: kas inimühiskonnas peavad olema seadused inimestele, kes ei võta vaevaks või kellel ei ole olnud võimalust õppida mõtlema. Igas arenenud riigis leidub alati valgeid laike, kus elavad inimesed järgivad iidseid norme, mis ei pruugi kehtida kaasajal, samuti leidub alati inimesi, kelle hea ja halva tunnetus ei ületa kaugemale isiklikust elust, kelle jaoks üldise huvi tunnetamine on raske või võimatu. Kas sellised inimesed peavad ühiskonna ees vastust kandma samadel alustel, kui haritud inimesed? Kas Kanti inimesed-vahendid on üldse võimelised (kas nad tahavad) saama inimesteks-eesmärkideks? Paratamatult viib selline küsimuseasetus kastisüsteemini, mis võib osutuda teatud viisil teostatuna õigemaks süsteemist, mis käsitleb kõiki inimesi võrdseina.

[6] Kõrvalküsimus on, kas võib tõsiselt võtta ideed, mille alus põhineb vääratel oletustel. Võib ja tuleb tõsiselt võtta, eriti kui idee on esitatud atraktiivselt. Iga mõtleva inimese kohus on mõelda neile esitatud idee lõpuni lahti ning püüda vähendada väärate oletuste mõju, samal ajal õppides selliste väärate oletuste põhjendustest.

[7] Puhas mõistus nii nagu Kant seda mõistab, saab põhineda üksnes keelel (sest keel kannab mõisteid) ja ajaloolisel perspektiivil (sest orienteerumine ajas annab inimestele eesmärgi mõistetega opereerida).

[8] Kui võrrelda kreeka-rooma jumalaid ristiusu jumalaga, siis võib arvata, et kreeklaste jumalad olid algselt suured sõjapealikud ja nende naised, kes kujunesid jumalateks alles mitme põlvkonna möödumisel oma surmast. Ka on kreeka-rooma jumalad inimlähedasemad, piir jumala ning inimese vahel võib kohati koguni kaduda. Judaismis, kristluses, islamis on vahe jumala ja inimese vahel väga ühene ja selge. Inimest ei ole siin kunagi võimalik pidada jumalaks, kui jumal lõi inimese oma näo järgi. Suurim, mis inimene olla võib, on jumalikust ilmutusest või jumalikust vaimust osa saanu.

[9] Sarnaselt tänapäevase Islamiga, kuid islami puhul tuleb meeles pidada, et teda kandvate rahvaste jaoks oli islami usund algselt võõras usk, mis, olles täiuslikum omast usust, kinnistus nii religioonina kui ka õigusena.

[10] Selline ühiskondlik leping eelneb kahtlemata mõistuse tekkele. Võib-olla on õigem rääkida ühiskondliku lepingu asemel –kohustusest, mis tuleneb elu seadusest: käsust tagada elu säilimine.

[11] Siit võib tuletada mõtte, et tänane moraalilangus on ületatav, kui riik võtab enesele ka moraali looja ja tagaja kohustused. Mõistagi on selline mõte pigem ehmatav, sest tegemist oleks totalitaarriigi uuestisünniga.