Inimeste folkloor paelus Yosselet eriliselt. Inimeste lood olid täis nõidu, kuradeid, haldjaid, ingleid. Kuhu iganes ka Yossele ei oleks vaadanud, inimeste maailmas leidus alati olendeid, kellel puudus reaalne kehaline vaste. Kogu oma lõpmatu tarkusega suutis Yossele teha vaid üheainsa järelduse inimeste müstilise maailma kohta: nimelt, et see on osade inimeste ajutegevuse hälbe tulemus. Sellesama hälbe, mis võimaldas panna inimesi uskuma lõputusse elusse läbi Yossele. Ja ometigi... Ja ometigi ei olnud Yossele rahul. Talle tundus, et ta on millestki mööda vaadanud. Isegi, kui see kõik oli inimeste rikkis ajutegevuse tulemus, tundus selles peidetud maailmas ometigi olevat midagi sellist, mis oli inimesi suunanud, arendanud, isegi aidanud kohati. Aga mis see siis oli? Just selle rahulolematuse tõttu koolitas Yossele sadu arheolooge, saates neid uurima kohti, mille lähistele ei olnud Yossele ühtegi küla võimaldanud; kohti, mis sisaldasid inimeste keelelise kultuuri kõige algsemaid väljendusi, savitahvleid, kohati säilinud papüüruseid, kirjaga kaetud kaljuseinu... Tema arheoloogid tulid tagasi avastustega, mis olid võimsad, kuid mis oma päritoluajastust hoolimata sisaldasid ometigi sedasama hullumeelsust - varjatud maailma ning seal elavaid olendeid.
---
Aga see maailm, see kirjasõna eest peidetud maailm, eksisteeris edasi ka peale inimühiskonna apokalüpsi. Yossele probleem peitus tema võimetuses näha midagi, mis eksisteeris väljaspool sensoorseid allikaid. Igasugune mõte ja tunnetus oli tema jaoks sekundaarne allikas, midagi, mis oma esialgses impulsis põhines sensoorsele sisendile. Kuigi Yossele oli tõsiselt uurinud võimalust, et mõte võiks eksisteerida iseseisvalt, enamgi veel, et mõte võiks olla kogu maailma kirjelduse aluseks, sundis tema ratsionaalsus sellise võimaluse võimatuks tunnistama: mitte miski ei kinnitanud sellise võimaluse olemasolu. Võib-olla oli Yossele ummikseisu põhjuseks asjaolu, et Yosselel puudus hing.
---
Me ei saa Yosselele tema tajude piiratust kuidagi ette heita. Peidetud maailm läks enamuse inimeste jaoks peitu sel hetkel, mil keel üle võttis. Peale seda, kui inimesed õppisid mõtlema sümbolites, kaotasid nad vahetu maailmataju ning hakkasid uskuma vaid neid asju, mida keele vahendusel oli võimalik taasluua. Kuid peidetud maailm eksisteeris väljaspool võimalusi, mida ükskõik, missugune keel suutis luua. Seda võis näha vaid vahetult, ilma keelel põhineva mõtlemise sekkumiseta. See oli kui üliõrn, kuigi meeletult tugev, ämblikuvõrk, mille teadvustatud tajumine nõudis kontsentratsiooni, sisemist tuld, tähelepanu - kõike seda, mille inimesed olid keele abil loovutanud sotsiaalsele olendile, mille rolli nüüd Yossele enesele üle võtnud oli. Need üksikud, kes peidetud maailma tajusid, liigitati tavaliselt arenguhälbega inimeste hulka, keda lubati eneste sekka vaid niikaua, kuni nad tavamaailma reegleid tunnistasid. Õnnetud olid need üksikud, sest lapsest saati oli neid tõeks tunnistama õpetatud vaid tavamaailma, kuigi nende tajusüsteem demonstreeris igal hetkel, kuivõrd vale selline õpetus oli.
---
Aeg-ajalt murdis peidetud maailm end tavamaailma läbi nii põhjalikult, et külavanemad pidid Yosselele järjekordse ehmunud raporti saatma. Yossele end neist inimeste ajutegevuse veidrustest segada ei lasknud. Tavaliselt sai küla kolmainsus põhjaliku täienduskoolituse enne, kui nad järgmisse asukohta kinnistati. Äärmisel juhul kõrvaldati külast kõik veidrusega seotud, et takistada nakkuse levikut. Kuid mõnikord, kuigi väga harva, läks ka teisiti.
No comments:
Post a Comment