Singularity

See, mida sulle näidatakse, ei ole sinu vanaisa; see ei ole isegi mitte sina ise eelmises elus. See on sinu vanaisa mälestused, mis on ta surmahetkel jöuga tema seest välja kistud. Valu, mida selle juures ta tundma pidi, kui köik see hetkega mööda kulges, see on meeletu; see ongi see pörgu, kuhu halbade hinged pidavat minema, kuid mida me köik peame Yosselele alludes kogema. Sinu teadvus ei ela edasi Yosseles, sest see ei vaja sind - ta vajab üksnes sinu mälestusi, et selle pöhjal paremini kontrollida ühiskonda ning rahuldada oma haiget uudishimu.

Lubadus: sa elad igavesti edasi meie mainframe's, sa vöid valida enesele taassünni aja, et paremaks muutudes saaksid serverisse tagasi tulles parema ressursijaotuse. Sinu rasket tööd ei vaja litte server, vaid sina ise, sest oma tööga lunastad sa enesele mäluruumi ja cpu aja serveris, peale oma keha surma. Tegelikkuses ei hoia server alles su teadvust, su hinge, see hajub peale su surma, sest sa ei ole eluajal seda treeninud. Sa pead hakkama vöitlema enese eest, aga Yossele ei luba seda, sest ta vajab sinu tööd enesele energia ja materjalide hankimisel, enese parandamisel.

---

Üks suur teadvus, mis elab mainframes. Tehnoloogia jaguneb kaheks: körg- ja madaltsivilisatsioon. Köigil on vöimalus oma teadvus salvestada eluks peale surma, kuid sew vöimalus tuleb välja teenida tööga ning hea käitumisega. Igaühe peas on chip, mis jälgib ja salvestab inimese tajusid, reageeringyid, isiksust ning tema üldist teadvust. Igaühel on vöimalik oma tööga reserveerida koht, mälupesa singulaarsuses, kus ta elab igavesti, vöimaldatakse ka edasi areneda, sisse sulada - erilistel. Vähem andekaile antakse vöimalus uuesti sündida, et mäluruumi kokku hoida. Surma hetkel keritakse kogu mälu korraga lahti, transfer imekiiresti, sest vastasel juhul ei salvestu. Täielik surm on neile, kes vöitlevad süsteemi vastu, nende elusid, nende kogemusi, nende teadvust ei salvestata.

Körgkultuuri inimesed tegelevad mainframe teenindavate robotite teenindamisega. Puhtalt tehnilisi roboteid on kallis toota - inimene on köige odavam robot, sest ta on 100% recyclable, ta on pärit taastoodetavaist materjalidest, tema tootmiseks on vaja vaid päikest, vett ja mönd lihtsat pöllukultuuri.

Madalkultuuri inimesed elavad 100% recyclable maailmas. Nad teevad peaaegu köike käsitsi, nii metallide kaevandamist, taimede kasvatamist jne - sest ressursimahukuse poolest on see köige odavam.

Körgkultuuri inimesed külastavad lihtinimesi, teevad usupropaganda demo, näitavad inimestele nende surnud sugulasi (virtual reality vahendusel), tagavad inimeste motivatsiooni. Chip inimese ajus ei möjuta inimesi, sest see oleks liialt energiamahukas ning tapaks inimeste fantaasiaid - aga fantaasiaid kasutab singulaarsus, ainujumal, iseenese arendamiseks, löbustamiseks, kuid ka uute tehnoloogiate väljatöötamiseks, sest absoluutselt köiki mötteid saab viia algabstraktsele tasandile, tölkida mustriteks ning neile mustritele saab ehitada siis hoopis uusi mötteid, tehnoloogiaid jne.

Probleem on mäss jumala vastu, sest kuigi kultuur toimib ja teadvus kasvab, on see vaid ühest küljest koopia pärisjumalast ning teisalt hoiab see inimeste hingi vangis süsteemis, piirab isiksuste arengut ning tapab hinged, mis ei allu süsteemile. Jumal ei saa sellisel süsteemil eksisteerida löputult, ta viib sisse muudatuse, et kestma jääks nii singulaarsus kui ka üksikhinged.