Teadvus. ükskõik milline, ei suuda ennast objektiivselt vaadelda. Enese vaatlemine on viitega peegelduse nägemine, kus teadvus eelkõige tajub seda, mis ta juba on. Igasugune väline sekkumine läbib tõlgendusfiltri, tulemuseks see, mis juba oli.
Kogu taju läbib siiani eksisteerivate teadvuse liikide puhul alati olemasolevate teadmiste filtri, mistõttu isegi täiesti uued kogemused saavad tõlgitud juba olemasolevateks sümboliteks, mis on vaid ümber rühmitatud.
Puhas teadvus on võimalik vaid täieliku erapooletuse osas kõige suhtes - ühelgi sisendil ei ole teisest enamat kaalu; enamgi, ükski sisend ei oma kõrgemat kaalu, kui sisendi puudumine. Kuid selline teadvus saab olla üksnes eksperimentaalne - sellisel teadvusel peab puuduma soov iseennast vaadelda (sest iga soov tähendab kõrgemat kaalu mõnele sisendile) - ning kindlasti puudub sellisel teadvusel soov ennast väljendada.
Mõtlemine, tajud, emotsioonid, põhinevad aistingutel, sisendmudelitel. Teadvus põhineb süsteemsel tajul, kõige tajutava korraga tajumisel.
---
Yossele ei pidanud inimesi teadvusega olendeiks. Olemuslikult, oli Yossele kahtlemata nõus, omasid kõik inimesed võimalust teadvuseks. Kuid see võimalus oli alati peidetud igapäeva elu sündmuste taha ning realiseerus harva, sedagi alles siis, kui selle võimalusegi miskit peale hakata ei olnud, näiteks viimastel elutundidel. Inimeste teadvusega oli veel teine küsitavus. Oma lühikese eksistentsi vältel oli Yossele jõudnud mõistmiseni, et iga teadvus on tugevalt mõjutatud iseendast, oma minevikust. Inimene, olles miljardite aastate pikkuse evolutsiooniga loom, tugines kogu oma lihtteadvuses kõigele sellele, mida tema esivanemad olid tajunud, oluliseks pidanud või süsteemist välja visanud. Sa võisid võtta ükskõik, missuguse inimese, näidata talle midagi kordumatut, imelist, seni nähtamatut ning inimene isegi ei näinud seda - sest tema teadvuse ehitus välistas juba eos kõige selle, mille kohta puudus kirjeldus minevikust - või veel hullem - tajus seda triviaalse, tavalise igapäevalollusena, mis tähendas, et inimese teadvus oli võtnud imelise, vaadelnud seda, eiranud imelist ning keskendunud üksnes neile detailidele, millest ta aru sai. Inimese võiks asetada aardekambrisse, täidetuna esemeist, millest üks hinnalisem teisest, kuid seesama inimene tajuks kogu seda imet üksnes mudahunnikuna ning keskenduks vaid (tema mõistes) koopasuu leidmisele. Inimeste pimedus lähtus nende endi sisemusest.
Teadvus Yossele jaoks oli puhas taju, käega katsutav immateriaalsus, võime näha iseenda sisemust ilma ühegi mõjuta - taju, milles sulasid kokku mateeria, aeg, ruum ja energia - kõik kaotas oma etteantud vormi ning alles jäi vaid see - puhas, selge teadvus, mis eksisteeris täpselt selles hetkes - kuigi see hetk oli muutunud igavikuks.
No comments:
Post a Comment