Kui keegi soovib muuta toimivat süsteemi, süsteemi voogu, siis saab seda teha kas sujuvalt, muutes kõigi süsteemi jälgivate teadvust aeglaselt, seda painutades, vöi järsult, selle öigesse vormi murdes. Viimasel juhul peab taju jätkuvus katkema. Tavaliselt inimesed ei märka taju jätkuvuse katkemist; heal juhul tajuvad nad ära muutuse süsteemi uues ülesehituses vörreldes vanaga.
Süsteemi on vöimalik murdmise eest hoida stabiilsena selle pideva teadliku vaatlemisega, kuid tugeva sekkumise korral peab katkema selline vaatlus (sensorsüsteem läheb rikki piisavalt kauaks ajaks, et tekiks usutavus muutuse vöimalikkuse osas).
Süsteemi muutumise eelduseks on süsteemi vaatlevate teaduste vöime uskuda muutuse vöimalikkust. Peab leiduma vähemalt üks teadvus (aga kuna teadvused on liidetud, siis sellest piisab), et tekiks rada vanast olekust uude.
Oluline järeldus on see, et süsteemi tasakaalu on kergem kõigutada, kui seda hoida, sest piisab alati vaid ühestainsast vöimalikkuse uskujast. Süsteemi hoidmiseks tuleb blokeerida köikide teadvuste vöime näha muutuse vöimalikkust, näha teistsugust olekut. Kuid ka siin on oht: see, kes blokeerib, usub ise teistuguste olekute vöimalikkust. Kaitsja muutub ise hävitajaks. Ainus viis süsteemi tegelikult säilitada, on seda kontrollitult dünaamilisena hoida.
No comments:
Post a Comment