Arutelu inimeste seadustest

Kõige alus

Inimene oskab täna tajuda kahte põhiliiki seaduseid: eluta maailma seaduseid ehk loodusseaduseid ning elusa maailma seaduseid.

§  Eluta maailma seadused e loodusseadused. Need on reeglid, mille kehtivus ei olene inimese tahtest. Oma olemuselt on nad igavesed seadused, inimese jaoks võivad need paista dünaamilisena vaid tänu sellele, et inimese arusaam nendest seadustest täieneb pidevalt;

§  Elusa maailma seadused[1], mis jagunevad omakorda kaheks:

-       mõistuseta elusmaailma seadused, mis on dünaamilised, kuid ka nende kehtivus ei allu inimese tahtele[2].

-       mõistusliku elusmaailma (inimeste maailma) seadused. Reeglid, mille kehtivus oleneb inimese kui üksikisiku või inimese kui kogumi tahtest. Oma olemuselt on nad pikaajaliselt dünaamilised, lühiajaliselt staatilised reeglistikud, mis tulenevad rahva või rahvasta sotsiaalsest, kultuurilisest ja religioossest ajaloost (Montesquieu rahva vaim, seaduse vaim). Inimlikke allikaid on neil seadustel kolm: inimteadvus; moraal; inimeste kogumi ühisteadvus (Pufendorfi kolmiklähenemine sobib siia kohandatuna, kui arvestada, et moraal tuleneb mitte Jumalast vaid rahva või rahvaste ajaloolisest kogemusest, nende kogemuste rahvaste teadvuses töödeldud summast[3]).

Õigusfilosoofias ei ole mõtet käsitleda eluta maailma seaduseid. Need seadused kuuluvad eelkõige füüsika, matemaatika ja teiste reaalteaduste pärusmaale, kujutades enesest kõigele olemasolevale kehtivaid algseaduseid. Eluta maailma seaduste kohal asuvad elusmaailma seadused jagunevad kaheks:

§  mõistuseta elusmaailma seadused;

§  mõistusliku elusmaailma seadused.

Tavaelus ei teadvusta inimene mõistuseta elusmaailma seaduste olemasolu, need seadused toimivad märkamatult. Samuti ei ole inimene uurinud mõistuseta elusmaailma seadusi piisavalt, et sellest tuletada üldistusi või koguni põhjalikku süsteemi. Väga üldistatult võib siiski öelda, et kuna mõistuslik elusmaailm (inimkond) on välja arenenud mõistuseta elusmaailmast, kehtivad mõistuseta elusmaailma seadused ka mõistuslikule elusmaailmale, kuid mõistus on võimeline otsustama nende täitmise õigsuse üle. Ühe olulise algseaduse võib mõistuseta elusmaailmast siiski tuletada. See on seadus, mis kehtib kõige elava (ja elada sooviva) üle: elu seadus. Elu on algusest peale olnud loomulik valik. Nõrgema elutahtega indiviidid on hukkunud või andnud nõrgemaid, konkurentsi­võimetuid järglasi. Elu on edasi kandnud ainult need, kes on soovinud elada. Seadus, mida tunneb iga elusolend, annab elusolendile ainult kohustuse: säilitada elu iga hinna eest. See kohustus jaguneb pikaajaliseks ja lühiajaliseks kohustuseks:

§  lühiajaline: säilitada elu käesoleval hetkel, vältida omaenese surma;

§  pikaajaline: säilitada elu kestvust ka peale omaenese surma saabumist: anda järglasi ja tagada järglaste elu kestvus. Pikaajalisest kohustusest tuleneb muuhulgas elusolendi soov surmata teisi elusolendeid, kes ohustaksid temast enesest tuleneva elu jätkumist.

Elu seadus ei näe ette õiguseid. Elus olemine ei ole elusa olendi õigus, see on kohustus teha kõik selleks, et elu saaks edasi kesta. Elu seadus laieneb kõigele, mis on elus või tuleneb elusast: isegi abstraktsetele ideedele (ka ideele on omane püüd säilida ning püüd anda alus uutele ideedele). Mõistuslikule elusmaailmale on ürgne elu seadus oluline veel teiselgi põhjusel: ta annab mõistusele hea ja halva mõisted. Elu seaduse kehtivus on tagatud läbi elusa olendi tunnetusest tuleneva valu ja mõnu. Elu hävitada püüdev on valu ning valu ja valu tekitav on halb. Elu säilitada püüdev on mõnu ning mõnu ja mõnu tekitav on hea. Mõistuseta elusmaailma jaoks eksisteerivad halb ja hea Locke'i loomuliku olukorrana. Mõistuslik elusmaailm viib aistingud abstraktsiooni tasemele, asendades otsese sideme "valu -> halb", kaudse sidemega, mis annab võimaluse halvana käsitleda ka mõnuaistinguid, kui need peaksid kaasa tooma hilisema ja suurema valuaistingu.

Mõistuseta elusmaailma seadused, kuigi nad ei pruugi mõistuse poolt olla lõpuni mõistetud, avalduvad ometigi mõistusliku elusmaailma seadustes väga üldiste põhimõtetena, mida mõistuslikud elusolendid käsitlevad mõnikord loomulike õigustena. Oluline on aga see, et kuna loomulikud õigused tulenevad mõistuseta elusmaailmast, siis tuleb neid loomulikke õigusi käsitleda kuuluvana mitte ainult inimestena vaid kõigele elavale. Õigus elule, vabadusele ja omandile on inimesele arusaadavasse mõistete keelde tõlgitud nägemused algsetest, kõigile elusolendeile laienevatest loomulikest õigustest. Tegelikult on selle kolmikõiguse näol tegemist algse kohustusega: säilitada ja kasvatada elu (tervikuna). Õigused elule, vabadusele ja omandile tulenevad vajadusest garanteerida igaühele vältimatult vajalikud vahendid algkohustuse täitmiseks.

Mõistuseta elusmaailma seadused on aluseks mõistusliku elusmaailma seadustele, mis kehtivad mõistuslike olendite omavahelisel suhtlemisel ning mis on muudetavad mõistuslike olendite poolt kas aktiivse või vaikiva kokkuleppe (tava) läbi. Traditsiooniliselt on sellise mõistusliku olendina käsitletud inimest. Laiendades mõistusliku olendi mõistet kõigile, kes (mis) on võimelised kandma mõistust ja seda kasutama, võib mõistuslikeks olenditeks pidada ka inimese tavamõistuses abstraktsiooniks peetavaid püsivaid inimühendusi nagu riik, riikide ühendus, jms. Tavakeeles on inimene juba aksepteerinud näiteks riigi kui isiksuse: "see ja see riik leppisid kokku selles ja selles". Päevakorrale on kohe tõusmas terav küsimus: mida hakata peale tehisintellekti esindajatega[4]. Piiri tõmbamine inimeste ja eluslooduse seaduste vahel muutub aina raskemaks. Võib arvata, et inimeste seadused saavad jagunema kaheks:

§  Seadused inimestele suhete reguleerimiseks mõistuseta olenditega (olenditega, kes ei ole võimelised aru saama seadustest ja seega saavad neid seaduseid järgida vaid niivõrd, kuivõrd need seadused vastavad nende loomusest tuleneva käitumissunniga). Need seadused kujutavad inimestele üksnes kohustusi, on tänapäeval eelkõige keskkonna- ja loomakaitseseadused[5].

§  Seadused inimestele suhete reguleerimiseks teiste inimestega;

Kahtlemata peavad inimeste seadused põhinema inimese loomusel ehk inimese kui kogumi arusaamadel heast ja halvast. Siin tuleb vastata küsimusele: missugune on inimese loomus, missugused tungid seda kujundavad?

Inimloomus

Rousseau kuldne ajastu maalib meile pildi inimestest kui metsades ringi uitavatest üksikutest olendeist, kes kohtuvad omavahel juhuslikult ja sedagi vaid soo jätkamiseks. Teadlased ütlevad, et sellist ajastut ei ole saanud inimese jaoks kunagi olla. Kui keegi on pidanud üksinda uitama, siis on see olnud kurb saatus, mitte vaba valiku tulemus. Inimene on liialt nõrk, et looduses üksinda vastu pidada[6]. Seega on inimese loomus pigem Aristoteleselt tuttav ühiskondlik loomus, mis käseb inimesel hoida omataoliste hulka. Sellise käsu alust tuleb aga omakorda näha elu seaduses, mis käseb kõigil, ka inimestel, hoida elu. Kui olend on liialt nõrk iseseisvaks eksisteerimiseks, siis on ainsaks võimaluseks (oma) elu kaitsmiseks ühineda selliste teiste olenditega, kellega kooselu tagab kõigi ühinenute elu säilimise ja edasiarengu. Esimesed sellised ühendused olid kolooniad inimese väga kaugeteks eellasteks olnud närilistest. Kuni ahvinimesteni, kuni keele tekkeni jäigi ühinemise eesmärgiks liigi ja läbi selle üksikindiviidi elu säilitamine ja jätkamine. Siis toimus oluline muutus. Inimene hakkas rääkima. Keel on vahend, mis sai tekkida üksnes suhteliselt kõrgele arenenud teadvuse pinnalt, kus indiviidil võis tekkida soov omandatud kogemusi jagada teistega. Kuni keele tekkeni ei ole meil põhjust rääkida märkimisväärsest mõistluslikust elust. Keel on vahend, mis lõi võimaluse luua abstraktseid mõisteid ning väljendada ja jäädvustada reaalmaailmas valitsevaid (nähtamatuid) suhteid. Keel andis inimestele ajaloo: mineviku, oleviku ja tuleviku. Ajalise perspektiivi laienemine tegi võimalikuks anda kogetut edasi tulevastele põlvedele, tegi võimalikuks arusaama heast ja halvast, mis ei põhinenud enam üksnes vahetuil aistinguil valul ja mõnul. Keele teke võimaldas sündida esimestel seadustel: kogemuslikel õpetustel heast ja halvast.

Puhas mõistus ja seadused andsid inimese loomusele täiesti uue sisu. Senised ühendused (perekond, hõim) tagasid ühenduse liikmete füüsilise säilimise, kuid nende roll üksikindiviidide võimu kasvatamisel jäi tagasihoidlikuks. Võimu tasakaal oli siiani kujunenud põhiliselt füüsilise osavuse ja üksikindiviidide praktiliste mõistuste põhjal. Puhas mõistus ja inimese meelde lisandunud ajaline perspektiiv tegid võimalikuks sihipärase tegevuse: mul on võimalik ette kujutada enese jaoks sobivat olukorda, kuhu on mul võimalik jõuda, analüüsides minevikku ning võttes selle põhjal olevikus ette tegevusi, mis mind kohale viivad. Puhas mõistus andis võimaluse kasvatada üksikindiviidi käes olevat võimu teadlikult. Tekkis võimalus luua liitusid, mille eesmärk oli üksiku inimese (pealiku) võimu kasvatamine. Sellest hetkest alates ei saa me enam rääkida Rousseau kuldsest ajastust. Samal ajal, kui indiviiidid hakkasid kasutama keelt oma kogemuse heast ja halvast käskude-keeldude süsteemina tulevaste põlvede jaoks säilitamiseks, hakkasid inimesed kasutama keelt ka oma seisundi põlistamiseks. Kuna elu seadus annab kohuse tagada oma järglastele soodsamad tingimused, on loomulik, et pealikud andsid käske-keelde omaenese järglaste huvides niipea, kui nad osutusid hõimust tugevamaks.

Keel tegi loomadest inimesed, andis neile ajaloo, puhta mõistuse[7] - ja andis seadused. Inimloomus on seega alati sisaldanud puhast mõistust ja seaduseid. Esimesed inimeste seadused jagunesid kaheks: inimeste ühendust, selle tavasid, kombeid, usundit ja muid väärtushinnanguid säilitavad seadused ning üksikisiku (huvigrupi) huvisid sätestavad seadused. Me ei tea, missugune oli esimene riik – oli see (Hegelit tsiteerides) ida teokraatia, aristokraatia, demokraatia, kuid võib päris kindel olla selles, et juba esimeses riigis olid seadused, mis tugevdasid võimul olevate võimu: seadused, mis põhjendasid võimulolijate eriõiguste olemasolu õigsust ja sellise olukorra õiglust.

Seaduste sisu: õigus, õiglus; vabadus, võrdsus

Algsed seadused olid kindlasti hõimuseadused, mille täitmine oli tagatud hõimu üldise arvamuse sunniga. Karistusi võis olla mitmeid, alates faktilisest hõimust väljaviskamisest ja lõpetades rahurikkuja esisisade vaimudele[8] ohverdamisega. Sellises olukorras olid kõik seaduste ees suhteliselt võrdsed, kuivõrd seadused tulenesid ammustest aegadest, kehtides kõigile võrdselt. Vabadus oli mõttetu, kuna hõimus tuli täita kindlaid hõimureegleid, aga väljaspool hõimu ootas kindel hukkumine. Õiguse mõiste oli sarnane judaismi õigusele, sest kogu õigus sisaldus rahva muistendeis (juutidel alates Babüloni vangipõlvest: piiblis), mis avasid kuulajale hea ja halva mõiste ning juhatasid kätte tee õigeks eluks[9]. Kaheldav on, kas sellel perioodil sai rääkida õigluse mõistest. Hõimuliige ei saanud ellu jääda ilma hõimuta, seega kõik, mida kirjutas ette hõimu õigus ehk suusõnaline seadus, pidi olema õige. Õigluse järele küsimine oleks tähendanud kahtlemist hõimu õiguses, tema muistendite tõepärasuses, hõimu jumalate (esiisade) tegude õigsuses. Loomulik, et sellise kahtleja koht ei oleks saanud olla hõimus.

Materiaalselt olid inimesed siiski ebavõrdsed. Hõimujuhi ja teadjameeste võim pidi olema nähtav kõigile, et keegi kasvõi kogemata sellest üle ei astuks. Ka selline võim pidi põhinema seadustel, et kellelgi poleks põhjust kahelda võimust tulenevate õiguste õigsuses. Võim ja sellest tulenevad õigused (aga ka kohustused) põhinesid vaikivale ühiskondlikule lepingule[10]: igaüks kohustus kuuletuma hõimu tahtele, mis väljendus kõige tugevama isase (emase) tahtes. Hõimujuhi võim ei olnud mitte tema enese võim, see oli hõimu võim, mis vajas väljendust piisavalt tugevas isikus - hõimujuhis. Hõimu liikmed ei olnud hõimujuhi alluvad, võimu usurpeerimine toimus alles siis, kui inimene suutis mõista tuleviku ja tulevikus olevate hüvede olemasolu (aega kandvate mõistete tekkimisega). Küsitav on siiski, kas inimene tajus ebavõrdsust pingeid tekitava probleemina. Pigem võib oletada, et põhjendatud (tavadest tulenev) ebavõrdsus oli tajutav õigena ning on usutav, et hõimuperioodil pidasid inimesed ebavõrdsust loomulikuks.

Arvatavasti muutusid õiglus, võrdsus ja vabadus inimeste jaoks probleemiks hetkel, kui hõimujuhi poolt loodud õigus hakkas konkureerima rahva ajaloost tuleneva õigusega. Selline olukord sai tekkida hõimude arenemisega riigiks või riigilaadseks ühenduseks. Erinevate hõimude koondumisel oli paratamatu, et koos pidid eksisteerima erinevate väärtushinnangutega inimesed. Väärtushinnangud annavad aga hea ja halva mõisted ning seega oli oluline kuidagi, mingil moel ühtlustada erinevate hõimude väärtushinnangud. Sobivaks viisiks osutus tavaõigusest kõrgema õigusjõuga, valitseja sunniga tagatud seaduste kasutamine. See oli hetk, mil tavaõigus lõhuti õiguseks ja moraaliks ning tavadest tulenevat õigust hakati asendama valitseja poolt antava õigusega. See oli ka hetk, mil tekkis ebaõiglus ning mil hakati märkama ebavõrdsust. Õigus jagunes just sellel hetkel positiivseks õiguseks ja moraaliks, ning kui esimese tagamine oli riigi (kui õiguse looja) ülesanne, siis moraali tagamise alus jäeti üha nõrgenevale ühiskondlikule survele[11]. Ebaõigluse ja ebavõrdsuse märkamise põhjus oli vastuolu valitseja poolt antud seaduste ning inimeste hinges olevat väärtushinnangute vahel. Inimene leidis enesel olevat õiguse hinnata valitseja poolt antavate seaduste õigsust ning märkas selliste seaduste poolt loodud õiglusetust ning ebavõrdsust. Selline inimene ei saanud enam uskuda oma täielikku abitusse, selline inimene pidi omama usku enesesse ja oma arvamuse õigsusesse. Järelikult saame õiglusest ja võrdsusest rääkida hetkest, mil inimene leidis enese kui indiviidi – ja samas saame järeldada, et inimese jaoks kaovad õigluse ja võrdsuse probleemid hetkest, mil ta käsitleb ennast üksnes osana mingist ühendusest.

Mis saab edasi?

Inimene on osa elusast maailmast. Seaduste ja teaduste areng viimastel aastakümnetel viitab, et inimene on mõistnud või mõistmas oma kohta looduses ja tundmas vastutust mitte üksnes inimkonna vaid kogu looduse säilimise ning (elu, eriti mõistusliku elu) arenemise eest. Samal ajal on ka inimkond ise saamas üheks: erinevad kultuurid, religioonid, ideoloogiad püüdlevad samade eesmärkide poole. Juriste on ootamas tohutu tundmatus, mis vajab mõistmist, seletamist ning kaardistamist. Inimkonna vastutuse ja kohustused saab üksikisikule avada vaid läbi kõikide jaoks kehtivate seaduste, mis peavad seega olema rajatud kõigile mõistetavatele põhiväärtustele, põhikohustustele, põhiõigustele. Kuidas selliseid seaduseid luua ja missugused need peavad olema? See küsimus kujutab endast juristide jaoks kahtlemata üht suurimat väljakutset aegade algusest peale. Ometigi olen kindel, et see ülesanne on lahenduv ja on väärt lahendamist.

---

[1] Elusale maailmale on omane teadvus, mis on oluline eeldus mõtlemise tekkeks. On see ainus eeldus? Inimene on loonud juba arvutimänge (Creatures), kus olendid on võimelised arendama teadvuse algeid läbi tarkvaraliselt simuleeritud geenide, keemiliste ühendite ja neuronite. Uurides neid olendeid nende keskkonnas (täna hetkel veel arvutis, kuid loomisel on ka reaalmaailma olendid, näiteks Steve Grand’i orangutang Lucy), võib täheldada nende hämmastavat sarnasust tavaliste samatasandiliste elusate olenditega. Miks on see küsimus oluline? Usun, et inimkond peab lähemate aastate jooksul andma vastuse küsimustele: kuidas peab ja tohib inimene kohelda teisi elusaid olendeid ning missugusest astmest alates on tegemist elusa olendiga. Seadused, mida inimene kohaldab elutule loodusele, on ratsionaalsed ning ühepoolsed, inimesest või tema keskkonna säilimisest lähtuvad. Seadused, mida inimene kohaldab elusatele olenditele, peavad arvestama nende olendite võimet tajuda elu seadust; need seadused peavad arvesse võtma elusate olendite võimet tajuda valu ja mõnu: halba ja head. Steve Grand’ist lähemalt:
http://www.salon.com/books/int/2002/01/02/grand/index.html

[2] Fritjof Capra, oma teoses "The Turning Point", viitab Gregory Bateson’i varasemale tööle: “Kõigi süsteemidünaamikate mitte-lineaarse olemuse mõistmine on ökoloogilise teadlikkuse põhialus, on, nagu Bateson seda kutsub, süsteemimõistuse olemus. Seda sorti mõistus või tarkus on iseloomulik traditsioonilistele kirjakeeleta kultuuridele, kuid seda eitatakse meie ratsionaalses või mehanistlikus ühiskonnas. Süsteemi-mõistus põhineb austusele looduse mõistuse vastu, mis on tänase ökoloogia arusaamadega täies kooskõlas.

Dr James Lovelock'i ja Dr Lynn Margulis’e vastuoluline Gaia hüpotees käsitleb elu arengut Maal sihipärasena, elust enesest lähtuvana. Gaia hüpotees viitab võimalusele, et täna elutuks looduseks peetav on tegelikult elus tervikorganism, mille osaks on ka inimkond. Gaia hüpotees annab aluse otsida teaduslikult Looduse loomust (ja sellest tulenevaid elusale loodusele üldkehtivaid seaduseid). Gaia hüpoteesi alustest lähemalt:
http://www.magna.com.au/~prfbrown/gaia.html

[3] Kanti kogemusi käsitlev praktiline mõistus on omane nii inimestele kui ka inimkooslustele, kui võtta arvesse inimestele omast võimet jäädvustada ennast ja oma kogemusi läbi sõna, olgu see siis suussõnaliselt või kirjutatuna; sellisel juhul käitub inimkooslus sarnasena inimesena, kuid sellise koosluse keha ei ole enam inimkeha: naturaalne inimkooslus on alati teda moodustavatest inimesest kõrgemal, omades võimeid, mida inimesel ei ole.

[4] Kuni XX sajandi II pooleni peeti inimkäitumist puhtalt mehhanistlikuil reeglitel põhinevaks. Matemaatikud pidasid ideaalseks ideeks perfektselt loogilist mõtet. Sellisel ideaalil põhinevad AI (artificial intelligence) masinad ei toimi siiski intelligentsena, neil ei ole piisavalt õppimisvõimet. On osutunud, et väga tähtsad on emotsioonid, mis kujundavad meie käitumisviise, aga annavad ka võime hinnata asju, leida maailmale tähendus. Emotsioonid, mitte mõistus annavad olendile hea ja halva tundmise võime, teevad meist inimesed. Emotsioonid annavad meile võime tahta ja teha asju, sealhulgas ka mõelda. Seega, olendi eesmärk ei tuletu sellisel juhul mitte inimese mõistuslikust loomusest vaid mõistuse abil inimese mõistuseta loomusest. Tulevased AI masinad meenutavad nende põhimõtete arvestamisel aina enam inimest, nende käitumise üldsuunad määravad ära neile sisse programmeeritud üldjuhised: nende loomulik seadus.

[5] Võib tekkida küsimus: kas inimühiskonnas peavad olema seadused inimestele, kes ei võta vaevaks või kellel ei ole olnud võimalust õppida mõtlema. Igas arenenud riigis leidub alati valgeid laike, kus elavad inimesed järgivad iidseid norme, mis ei pruugi kehtida kaasajal, samuti leidub alati inimesi, kelle hea ja halva tunnetus ei ületa kaugemale isiklikust elust, kelle jaoks üldise huvi tunnetamine on raske või võimatu. Kas sellised inimesed peavad ühiskonna ees vastust kandma samadel alustel, kui haritud inimesed? Kas Kanti inimesed-vahendid on üldse võimelised (kas nad tahavad) saama inimesteks-eesmärkideks? Paratamatult viib selline küsimuseasetus kastisüsteemini, mis võib osutuda teatud viisil teostatuna õigemaks süsteemist, mis käsitleb kõiki inimesi võrdseina.

[6] Kõrvalküsimus on, kas võib tõsiselt võtta ideed, mille alus põhineb vääratel oletustel. Võib ja tuleb tõsiselt võtta, eriti kui idee on esitatud atraktiivselt. Iga mõtleva inimese kohus on mõelda neile esitatud idee lõpuni lahti ning püüda vähendada väärate oletuste mõju, samal ajal õppides selliste väärate oletuste põhjendustest.

[7] Puhas mõistus nii nagu Kant seda mõistab, saab põhineda üksnes keelel (sest keel kannab mõisteid) ja ajaloolisel perspektiivil (sest orienteerumine ajas annab inimestele eesmärgi mõistetega opereerida).

[8] Kui võrrelda kreeka-rooma jumalaid ristiusu jumalaga, siis võib arvata, et kreeklaste jumalad olid algselt suured sõjapealikud ja nende naised, kes kujunesid jumalateks alles mitme põlvkonna möödumisel oma surmast. Ka on kreeka-rooma jumalad inimlähedasemad, piir jumala ning inimese vahel võib kohati koguni kaduda. Judaismis, kristluses, islamis on vahe jumala ja inimese vahel väga ühene ja selge. Inimest ei ole siin kunagi võimalik pidada jumalaks, kui jumal lõi inimese oma näo järgi. Suurim, mis inimene olla võib, on jumalikust ilmutusest või jumalikust vaimust osa saanu.

[9] Sarnaselt tänapäevase Islamiga, kuid islami puhul tuleb meeles pidada, et teda kandvate rahvaste jaoks oli islami usund algselt võõras usk, mis, olles täiuslikum omast usust, kinnistus nii religioonina kui ka õigusena.

[10] Selline ühiskondlik leping eelneb kahtlemata mõistuse tekkele. Võib-olla on õigem rääkida ühiskondliku lepingu asemel –kohustusest, mis tuleneb elu seadusest: käsust tagada elu säilimine.

[11] Siit võib tuletada mõtte, et tänane moraalilangus on ületatav, kui riik võtab enesele ka moraali looja ja tagaja kohustused. Mõistagi on selline mõte pigem ehmatav, sest tegemist oleks totalitaarriigi uuestisünniga.