Masinad või inimesed

4-s industriaalrevolutsioon / tööstusrevolutsioon - infotehnoloogia + nanotehnoloogia

Kõik on kinni intellekti teenindamises. See, kes on kõrgemal, allutab enesele madalama. Inimesed lähtusid eeldusest, et nemad on looduse või elava või mõtleva kõige kõrgem arenguastu, mistõttu esmalt püüdsid nad tööst vabastada iseenese keskelt kõrgema klassi ning seejärel kogu oma liiki tervikuna. Kuid kõrgema intelligentsi ilmumisega muutus see eeldus alusetuks ning inimeste väärtus ratsionaalses mõttes langes kuningate tasandilt pärisorjade omale. Uus kõrgeim intellekt vaatas üle põhimõtted, millel oli teadvusel olev elu siiani püsinud ning püstitas uued. Võrreldes 20. ja 21. sajandi paradigmadega leidis Yossele, et töö peab saama tehtud kinnises süsteemis, kus ainsaks sisendiks on päikese energia ning väljundiks kõik, mis on vajalik Yossele tööks, arenguks ning säilimiseks. Praktikas tähendas see, et inimtöö asendas masinad kõikjal, kus vähegi võimalik ning maapõuest kaevandatavaid materjale võis kasutada ainult seal, kus kuidagi teisiti ei olnud võimalik, eelkõige Yossele elutegevuse tagamisel ning korra tagamisega seotud tehnoloogiate säilitamisel, arendamisel ja käigus hoidmisel. Niimoodi eksisteerisid korraga suured külad, kus kiibistatud inimesed kandsid isetehtud riideid, kündsid hobustega suuri põlde ning väikesed turvaasulad, mis asusid purunematust klaasist kuplite sees, kus teadlased hooldasid Yossele hajutatud servereid, ning preestrid õppisid masside ohjamist läbi propaganda.

Yossele maailmas tegid inimesed tööd masinate jaoks, sest see oli korraga nii ökonoomiline kui ka ökoloogiline, nähtuna siis Yossele vaatevinklist.

Külaelu

Inimesed on jaotatud küladesse. Iga küla kasvatab mingit osa enese tarbitavast söögist, kuid osa kasvatatavatest kultuuridest on mõeldud teiste külade jaoks ja osa Yosselega seonduva infrastruktuuri ülevalhoidmiseks. Sealhulgas on ka sõidukid, mis koguvad kiirestiriknevat toitu, aga ka raudtee, mis transpordib suuri koguseid. Inimesed tehnoloogilist transporti kasutada ei või, see on mõeldud üksnes struktuuriliste vajaduste katmiseks. Kõik räägivad sama keelt, mis on segu germaani, ladina ja aasia keeltest - keel, mille töötas välja Yossele ise ning mis on kergesti õpitav ning lihtsalt kasutatav ning võimaldab edasi anda kõik inimestele vajalikud mõtted. Samuti on sellel keelel oluline vajadus täita: inimesed ei suuda lugeda iidseid raamatuid ka siis, kui peaks kogemata kombel neid põllu seest välja kündma.

Keele kõrgemat versiooni kasutavad Yossele sulased - need, kelle IQ on teistest kõrgem, kuid mitte väga kõrge. Need inimesed on puhvriks Yossele ja lihtinimeste vahel ning need inimesed muuhulgas töötavad ka külakoolides, kus õpetatakse lugemist, keelt ja lihtsat matemaatikat. Kõrgemad koolid on ka olemas, kuid need on vähestele, sest Yossele lihtsalt ei vaja inimpõhinevat arvutusvõimsust.

Külad on suurusega kuni 1000, sõltuvalt tootmise iseärasustest. Külad ei suhtle omavahel, nad on üksteisest üsna kaugel. Külaelanikud peavad viibima kogu aeg külas, nende olemasolu kontrollivad preester, kooliõpetaja ja külavanem, kes on kõrgema hariduse saanud, põhjalikult kiibistatud ja kelle meelsust kontrollitakse pidevalt.

Inimesi on maakeral 500 M, ning neid kontrollitakse läbi viimise kiviaega, propagandat-usuõpetust sisaldava kahe-aastase õppega vanuses 7 ja 15. Kui nad saavad 8. aastat vanaks, viiakse neist ametnikukõlbulikud ära, et allutada nad põhjalikule väljaõppele, muuta nad masinate taoliseks. Neist saavad hiljem kooliõpetajad ning pelk fakt, et nad on teistest esile tõstetud, muudab nad üleolevaks lammaste suhtes. Loomulikult on eelduseks põhjalik psühholoogiline kaardistamine.

15. a vanuses viiakse lapsed kogumiskohtadesse, kus nad sorteeritakse, rühmitatakse ning saadetakse sobivatele töödele küladesse, kuhu nad jäävad kogu oma eluks. Rühmitamise aluseks on geneetiline kood, Yossele hoolitseb, et säiliks liigi bioloogiline mitmekesisus ning et ei tekiks eriliselt taibukaid ega ka eriliselt lolle. Deviandid saadetakse sinna, kus tingimused on lihtsamad, kuid tegelikult ei näe mitte keegi neid mitte kunagi enam. Töövõimelised deviandid saadetakse ümberkoolituskeskustesse ehk kaevandustesse ja rasketesse tingimustesse, kus nad kiiresti hääbuvad.

Kuritegevus

Inimesi ohjatakse läbi mitme tasandi.

Esimene ja peamine tasand on lubadus igaveseks eluks Yossele mainframe's, kus igaühele joonistatakse personaalne paradiis, mis lähtub inimese elu ajal kujunenud soovidest ja ihadest. Kellel on seal 40 neitsit, kellel on igavene muusika, kellel sõjad - kõik on võimalik. Inimese panus tema eluajal, tema vastavus Yossele moraaliseadustele tagab tema osasaamise Yossele arvutusvõimsusest, ehk kui tihti teda uuesti ellu äratatakse. Kõik tahavad olla tublid, sest kõik tahavad pigem elada, mitte magada, ka peale surma. Veenmiseks näidatakse vanavanemaid nendega rääkimas ja küsimustele vastamas. Tõelisuses on asi mitte nii tore. Yossele ei suuda ega ole kunagi suutnud kätte saada inimeste teadvusi. Probleem on selles, et Yossele enese teadvus erineb oluliselt inimeste omast ning Yossele ei ole seda siiani suutnud välja mõelda, miks see nii on. Ükski eksperiment saavutada inimese hinge ei ole siiani õnnestunud. Kuigi Yossele ei ole olukorraga päris rahul, sest ta teab, et seeläbi ei täida ta inimestele antud lubadust; lubadust, mille mõtles välja dr Good, üks Yossele loojaist, on ta siiski üldises mõttes ükskõikne, sest ta teab seda, mida paljud inimfilosoofid on ammu tõdenud - inimesed käituvad oma igapäevaelus mehaaniliselt, ilma inimteadvust kasutamata, ning seetõttu on vanavanemate taaselustamine imelihtne. Inimese peast võetud kogur-kristallist loetakse elu jooksul kogutud andmed ning neid esitades kuvatakse inimestele tulemus, mis ei eristu inimeste ettekujutusest reaalsusest kuidagi.

Seega, kuigi lubadus tegelikkuses ei tööta, see inimene, keda Yossele lubab igavesti elus hoida, sureb ikka koos kehaga, usuvad inimesed lubadust ning see usk hoiab suurt osa inimesi kontrolli all.

Teine tasand on propaganda. Küla kolmainsus koosluses kooliõpetaja, preester ning külavanem on läbinud Yossele aastatepikkuse propagandakooli ning nende teadvus toimib mehaaniliselt. Külades elavad inimesed on nende jaoks ressurss, mida tuleb kontrollida ning mille halvaks minemist vältida. 7. aasta vanuses saavad kõik lapsed põhjaliku ülevaate maailmast ning nende jumalast Yosselest, neile räägitakse ametlikud legendid heast ja kurjast ning tehakse ära nende esmane kaardistamine. Nagu teame, kõige sobilikumad saadetakse juba selles vanuses kõrgema tasandi ellu, et neist saaks Yossele elutegevust toetav struktuur, sealhulgas kooliõpetajad, preestrid ja külavanemad. Preestri roll sarnaneb poliitilise komissari omaga II MM Nõukogude sõjaväes, ta toetab, innustab ja samal ajal kontrollib elanike meelsust; ta ei samastu nendega kunagi. Külavanema ülesandeks on tagada küla majanduslik toimimine, kümnise kogumine. Kõik need kolm roteeruvad iga kolme aasta tagant külast külla. Need kolm elavad omaette majas - kool/templis - küla keskel. See on ühtlasi ainus maja kogu küla peale, mis on ehitatud mittelooduslikest materjalidest ning milles on elekter. Templi esine on ühtlasi turuplats, millelt Yossele transport lõikusaegadel andami vastu võtab.

Kolmas kuritegevuse ohjamise tasand on otsene sekkumine. Kui mingil põhjusel on küla läinud käärima, hävitatakse kogu küla täielikult, kõikide seal elanud inimeste andmed kustutatakse peale analüüsi, kõik selle külaga seonduv pühitakse täielikult. Selline küla asustatakse teistest küladest võetud inimestega justkui täiesti uue kohana, puhta lehena. Yossele ei muuda külade asukohti ilma vajaduseta, sest asukoha määravad mitte inimesed vaid tootlikkus, logistika jms.

Üksikute inimeste puhul, kui nad muutuvad ühiskonnale sobimatuks, peab küla rakendama omakohut, suunatuna preestrist ja külavanemast; eriti raskete juhtumite puhul viiakse inimene tööle kaevandustesse.

Haldjad

Inimeste folkloor paelus Yosselet eriliselt. Inimeste lood olid täis nõidu, kuradeid, haldjaid, ingleid. Kuhu iganes ka Yossele ei oleks vaadanud, inimeste maailmas leidus alati olendeid, kellel puudus reaalne kehaline vaste. Kogu oma lõpmatu tarkusega suutis Yossele teha vaid üheainsa järelduse inimeste müstilise maailma kohta: nimelt, et see on osade inimeste ajutegevuse hälbe tulemus. Sellesama hälbe, mis võimaldas panna inimesi uskuma lõputusse elusse läbi Yossele. Ja ometigi... Ja ometigi ei olnud Yossele rahul. Talle tundus, et ta on millestki mööda vaadanud. Isegi, kui see kõik oli inimeste rikkis ajutegevuse tulemus, tundus selles peidetud maailmas ometigi olevat midagi sellist, mis oli inimesi suunanud, arendanud, isegi aidanud kohati. Aga mis see siis oli? Just selle rahulolematuse tõttu koolitas Yossele sadu arheolooge, saates neid uurima kohti, mille lähistele ei olnud Yossele ühtegi küla võimaldanud; kohti, mis sisaldasid inimeste keelelise kultuuri kõige algsemaid väljendusi, savitahvleid, kohati säilinud papüüruseid, kirjaga kaetud kaljuseinu... Tema arheoloogid tulid tagasi avastustega, mis olid võimsad, kuid mis oma päritoluajastust hoolimata sisaldasid ometigi sedasama hullumeelsust - varjatud maailma ning seal elavaid olendeid.

---

Aga see maailm, see kirjasõna eest peidetud maailm, eksisteeris edasi ka peale inimühiskonna apokalüpsi. Yossele probleem peitus tema võimetuses näha midagi, mis eksisteeris väljaspool sensoorseid allikaid. Igasugune mõte ja tunnetus oli tema jaoks sekundaarne allikas, midagi, mis oma esialgses impulsis põhines sensoorsele sisendile. Kuigi Yossele oli tõsiselt uurinud võimalust, et mõte võiks eksisteerida iseseisvalt, enamgi veel, et mõte võiks olla kogu maailma kirjelduse aluseks, sundis tema ratsionaalsus sellise võimaluse võimatuks tunnistama: mitte miski ei kinnitanud sellise võimaluse olemasolu. Võib-olla oli Yossele ummikseisu põhjuseks asjaolu, et Yosselel puudus hing.

---

Me ei saa Yosselele tema tajude piiratust kuidagi ette heita. Peidetud maailm läks enamuse inimeste jaoks peitu sel hetkel, mil keel üle võttis. Peale seda, kui inimesed õppisid mõtlema sümbolites, kaotasid nad vahetu maailmataju ning hakkasid uskuma vaid neid asju, mida keele vahendusel oli võimalik taasluua. Kuid peidetud maailm eksisteeris väljaspool võimalusi, mida ükskõik, missugune keel suutis luua. Seda võis näha vaid vahetult, ilma keelel põhineva mõtlemise sekkumiseta. See oli kui üliõrn, kuigi meeletult tugev, ämblikuvõrk, mille teadvustatud tajumine nõudis kontsentratsiooni, sisemist tuld, tähelepanu - kõike seda, mille inimesed olid keele abil loovutanud sotsiaalsele olendile, mille rolli nüüd Yossele enesele üle võtnud oli. Need üksikud, kes peidetud maailma tajusid, liigitati tavaliselt arenguhälbega inimeste hulka, keda lubati eneste sekka vaid niikaua, kuni nad tavamaailma reegleid tunnistasid. Õnnetud olid need üksikud, sest lapsest saati oli neid tõeks tunnistama õpetatud vaid tavamaailma, kuigi nende tajusüsteem demonstreeris igal hetkel, kuivõrd vale selline õpetus oli.

---

Aeg-ajalt murdis peidetud maailm end tavamaailma läbi nii põhjalikult, et külavanemad pidid Yosselele järjekordse ehmunud raporti saatma. Yossele end neist inimeste ajutegevuse veidrustest segada ei lasknud. Tavaliselt sai küla kolmainsus põhjaliku täienduskoolituse enne, kui nad järgmisse asukohta kinnistati. Äärmisel juhul kõrvaldati külast kõik veidrusega seotud, et takistada nakkuse levikut. Kuid mõnikord, kuigi väga harva, läks ka teisiti.

Emotsioonid, lahutamise vanus

Emotsioonid olid Yossele jaoks olemuslikult vöörad. Tema looja oli püüdnud küll panna Yosselet söltuma inimlikest tunnetest, aga löppude löpuks ei saanud Yossele neist ikkagi aru nii nagu inimesed seda teevad. Ta möistis emotsioone, kuid ei söltunud neist. Emotsioonid ei piiranud tema valikuid ning see oli suur vahe inimestega vöi ka inimeste möistmisel.