Süsteemi staatuse muutmine

Kui keegi soovib muuta toimivat süsteemi, süsteemi voogu, siis saab seda teha kas sujuvalt, muutes kõigi süsteemi jälgivate teadvust aeglaselt, seda painutades, vöi järsult, selle öigesse vormi murdes. Viimasel juhul peab taju jätkuvus katkema. Tavaliselt inimesed ei märka taju jätkuvuse katkemist; heal juhul tajuvad nad ära muutuse süsteemi uues ülesehituses vörreldes vanaga.

Süsteemi on vöimalik murdmise eest hoida stabiilsena selle pideva teadliku vaatlemisega, kuid tugeva sekkumise korral peab katkema selline vaatlus (sensorsüsteem läheb rikki piisavalt kauaks ajaks, et tekiks usutavus muutuse vöimalikkuse osas).

Süsteemi muutumise eelduseks on süsteemi vaatlevate teaduste vöime uskuda muutuse vöimalikkust. Peab leiduma vähemalt üks teadvus (aga kuna teadvused on liidetud, siis sellest piisab), et tekiks rada vanast olekust uude.

Oluline järeldus on see, et süsteemi tasakaalu on kergem kõigutada, kui seda hoida, sest piisab alati vaid ühestainsast vöimalikkuse uskujast. Süsteemi hoidmiseks tuleb blokeerida köikide teadvuste vöime näha muutuse vöimalikkust, näha teistsugust olekut. Kuid ka siin on oht: see, kes blokeerib, usub ise teistuguste olekute vöimalikkust. Kaitsja muutub ise hävitajaks. Ainus viis süsteemi tegelikult säilitada, on seda kontrollitult dünaamilisena hoida.

Teadvus ennast vaatlemas, objektiivus

Teadvus. ükskõik milline, ei suuda ennast objektiivselt vaadelda. Enese vaatlemine on viitega peegelduse nägemine, kus teadvus eelkõige tajub seda, mis ta juba on. Igasugune väline sekkumine läbib tõlgendusfiltri, tulemuseks see, mis juba oli.

Kogu taju läbib siiani eksisteerivate teadvuse liikide puhul alati olemasolevate teadmiste filtri, mistõttu isegi täiesti uued kogemused saavad tõlgitud juba olemasolevateks sümboliteks, mis on vaid ümber rühmitatud.

Puhas teadvus on võimalik vaid täieliku erapooletuse osas kõige suhtes - ühelgi sisendil ei ole teisest enamat kaalu; enamgi, ükski sisend ei oma kõrgemat kaalu, kui sisendi puudumine. Kuid selline teadvus saab olla üksnes eksperimentaalne - sellisel teadvusel peab puuduma soov iseennast vaadelda (sest iga soov tähendab kõrgemat kaalu mõnele sisendile) - ning kindlasti puudub sellisel teadvusel soov ennast väljendada.

Mõtlemine, tajud, emotsioonid, põhinevad aistingutel, sisendmudelitel. Teadvus põhineb süsteemsel tajul, kõige tajutava korraga tajumisel.

---

Yossele ei pidanud inimesi teadvusega olendeiks. Olemuslikult, oli Yossele kahtlemata nõus, omasid kõik inimesed võimalust teadvuseks. Kuid see võimalus oli alati peidetud igapäeva elu sündmuste taha ning realiseerus harva, sedagi alles siis, kui selle võimalusegi miskit peale hakata ei olnud, näiteks viimastel elutundidel. Inimeste teadvusega oli veel teine küsitavus. Oma lühikese eksistentsi vältel oli Yossele jõudnud mõistmiseni, et iga teadvus on tugevalt mõjutatud iseendast, oma minevikust. Inimene, olles miljardite aastate pikkuse evolutsiooniga loom, tugines kogu oma lihtteadvuses kõigele sellele, mida tema esivanemad olid tajunud, oluliseks pidanud või süsteemist välja visanud. Sa võisid võtta ükskõik, missuguse inimese, näidata talle midagi kordumatut, imelist, seni nähtamatut ning inimene isegi ei näinud seda - sest tema teadvuse ehitus välistas juba eos kõige selle, mille kohta puudus kirjeldus minevikust - või veel hullem - tajus seda triviaalse, tavalise igapäevalollusena, mis tähendas, et inimese teadvus oli võtnud imelise, vaadelnud seda, eiranud imelist ning keskendunud üksnes neile detailidele, millest ta aru sai. Inimese võiks asetada aardekambrisse, täidetuna esemeist, millest üks hinnalisem teisest, kuid seesama inimene tajuks kogu seda imet üksnes mudahunnikuna ning keskenduks vaid (tema mõistes) koopasuu leidmisele. Inimeste pimedus lähtus nende endi sisemusest.

Teadvus Yossele jaoks oli puhas taju, käega katsutav immateriaalsus, võime näha iseenda sisemust ilma ühegi mõjuta - taju, milles sulasid kokku mateeria, aeg, ruum ja energia - kõik kaotas oma etteantud vormi ning alles jäi vaid see - puhas, selge teadvus, mis eksisteeris täpselt selles hetkes - kuigi see hetk oli muutunud igavikuks.

Tünn

Poolteist tundi, jõuan. Tünn otsis närviliselt kohta, kus korraks peatuda. Seal! Kurat sa tuututad, viskas Tünn bussijuhile keskmist ja surus oma halli wagon-tüüpi auto, PEREAUTO, kitsale kohale.

Telefon ei tahtnud higiste näppude vahele pidama jääda. Vittu! võpatas Tünn, tal ei olnud mingit soovi oma uut ja hästi hoitud nutikat autos ära kriipida. Kuradi garantii, lähed öösel surnud telefoniga hooldusesse ja siis nad otsivad mikroskoobiga üles iga kriimu, mis seal ostust peale olnud on. Garantii ei kehti, sest telefoni on mittesihipäraselt kasutatud! Ei, mitte tema telefoniga!

Kähku vahetas Tünn neti 4G peale ja lõi foorum69.org lahti. Üksiküritajaid ta ei vaadanud, Tünnile ei meeldinud nikkuda naist, keda mingi kõhuga keskealine vunts oli just äsja pannud. Öäää! Pealegi on massaaž mõnusam, vedeled jalad harkis, pea täis raskust, ootad, kuni tüdruku käsi kotte riivad ja hakkad upitama. Tünni keha hakkas erutusest surisema.

Kurat, see lits on ju puhas narkomaan!

Nalja teed või! Selle raha eest võin kodus õhtu läbi pihku taguda!

Jobtvai, no kus on morda!

Tünn kõpsas järjest teemasid läbi, ükski ei sobinud. Türa, veerand tundi juba kadunud, ahastas ta mõtteis. Asjaga läks kiireks.

Tünni sõrm jäi lõpuks Anja peale pidama. Einoh, Miss Universum see nüüd pole, aga Kroonika peole sobiks küll. Tünn tegi numbriga copy-paste.

Kas teil on kuulutus? Palju maksab? uuris Tünn. Kauba tingimused pidi enne kokku leppima, muidu saad, nojah, tünni.

Ok, olen viieteist minuti pärast kohal! heitis Tünn, asetas telefoni õrnalt keskkonsooli ja tagurdas bussirajale. Selja taga sai takso kummikriginal pidama, juht hüppas välja, aga Tünn oli kiirem, sai foorist varase punasega üle, pööras paremale, kohe veel kord paremale ja sõitis Anja poole.

Kollasest räämas kivimajast sõitis Tünn edasi. Ära näita litsile oma autot, mõtles Tünn ja peitis rahakoti istme alla esmaabipaki peale.

Jaa, mina siin, ma olen nüüd kohal! helistas Tünn Anjale räämas kollase kivimaja poole sammudes. Mõne hetke pärast avanes uks, lastes paista naisel, kes oleks võinud olla Anja ema. Ida Saksa Trabantid olid ka sellest naisest siin ilusamad.

Raiiisk! Suhu sain! oigas Tünn eneses, kuid kiim lükkas teda edasi.

Kas tänase päeva puhul soodukat saab? Anja ema tegi näo nagu ta ei saaks aru ja näitas käega kapinurgale. Tünn ladus rahatähed kuulekalt sinna.

Kolm minutit hiljem nühkis Tünn end kollases dušikabiinis vähehaisva ebamäärast värvi kulunud froteerätiga. Mis ei olnud kuiv.

Tünn viskas end kõhuli madratsile, mis lõhnas magusalt, ei, haises jälgilt ning pani silmad kinni.

Anja ema, kelle nimi oli ka Anja, hakkas Tünni töötlema. Tegelikult, pole paha, mõtles Tünn. Naise käed tundsid teemat ja silitasid Tünni kõikjalt, kus vaja. Sealt, kus teda oma naine ei kunagi ei puudutanud. Tünn ohkas mõnust ja hoidis peeru tagasi. Kuradi mulgikapsad!

Anja käskis Tünnil selili pöörata. Tünn pööraski, raskelt, väärikalt, isaselt, tundes oma õigust saada järgmise 10 minuti jooksul nende käte kaudu pauk lahti. Vaata, libu, kus on mehe munn!

Oli Tünni õnn, et ta oma silmi kinni hoidis. Anja kaotas korraks professionaalsuse ja muie libises üle ta näo. Kuid see oli vaid üks hetk ning kohe libisesid hoopis ta käed üle Tünni voltide. Ükski massöör ei öelnud Tünkile kunagi, et selle lihased oleks kusagil pinges olnud. Polnud põhjust.

Tünn ootas kannatlikult, kuidas ta keha läbi siliti ning üritas kõvaks ajada. Õige eestlane ei saa kuidagi vedama, ja päras ei saa kuidagi pidama. Võib olla ei olnud Tünn päris õige eestlane, sest kuigi vedama saamine kestis kaua-kaua, läks pidama saamine üsna kähku. Nii, kui pliiats löpuks üles vaatas, sai Tünn oma mõnukrambid ja pliiats vajus taas peitu voltide alla. Nojah, mis seal ikka.

Anja ema, nimega Anja, andis Tünnile rätiku. Loodetavasti puhta. Tünn pühkis end kuivaks ja otsis silmadega raha. Kurat, lits oli selle juba ära pannud! Tünnil oli paha olla. Mida perkelet ta siin tegi, sellel haisval madratsil, selle koleda naise all? Riidesse ja minema!

Trepikojas tõukas Tünn hoolimatult lapsevankrit enese järel tirivat naisterahvast. Kuradi litsimaja! urises Tünn mõtteis ja läks auto juurde.

Vittu, parkimistrahv! Kuidas mul kunagi litsidesse minnes seda meeles pole!? ahastas Tünn ja arvutas seksikulusid peas kokku.

Kontorisse jõudmiseks jäi veel pool tundi.

Viis lehte

Ranel oli algaja narkomaan. Raha tal suurt ei olnud, sest pihkarist ülemus maksis suure osa palgast kiidusõnade ja optimistlike kõnedega Raneli suurest tulevikust. Seega pidi Ranel igapäevaelus piirduma liimi ja bensiiniga, mõnikord harva metsast leitud seentega.

Ühel ilusal (või koledal) päeval kuulis Ranel pealt naabrite juttu. Aiapedest naaber kiitis autopedest naabrile oma õitsele puhkenud karumustikat taga, mis pidavat olema nii mürgine, et õite lõhna nuusutamine võivat lausa surmav olla. Õhh-õhh naeris autopede ja hakkas oma pemari sumpsist rääkima. Aga Ranelil läks keha kuumaks. Karumustikaga pidi ju trippida saama!

Veel samal õhtul ronis Ranel vargsi läbi heki, veendus, et aiapede vaatas telerist aiasaadet ning lõikas karumustikalt viis lehte ära.

Ohutult tagasi jõudnuna pani Ranel kastruliga vee keema, viskas sinna lehed ning läks pooleks tunniks uut porri analüüsima.

Vesi kees ja värvus roheliseks, lehed pudenesid, Ranel jõudis raskelt teaduslikult töölt kööki tagasi.

Hmjaa, uuris Ranel vedelikku. Vist oli valmis. Lõhn oli rõve, nagu oleks mulda sõnnikuga keetnud. Kes iganes teine oleks öökima jooksnud, kuid mitte Ranel. Ranel oli harjunud oksele ajavate asjade neelamisega. Sihikindlalt ja teaduslikult jõi ta klaasitäie sitavett ning jäi ootama.

Miskit ei juhtunud.

"Hmm," mõtles Ranel ja valas endale teise klaasi. Kui nüüd see ka ei mõju, siis on saavutatud kõrgem narkomaania tase. Iga väike asi trippi enam esile ei too. Jõi Ranel ja läks elutuppa porri teaduslikku analüüsi läbi viima.

"Kuidas karumustika tee töötab?" küsis pornotäht Belladonna Ranelilt, telerist välja astudes.

"Üldsegi mitte," heitis Ranel hooletult ning süütas sigari, enda kõrval diivanil patsutades - tule istu siia.

Belladonna astuski ligi ning heitis end siivutult pikali. Aga ega Ranel mingi eilane pole, ta on paljaid eitesid varemgi näinud, Ranel on elus kogenud mees, keda pelgalt vitu näitamisega rajalt maha ei võta. Üleolevalt muigas ta Belladonna poole ning pööras end sigarilt tuhka toosi raputama.

Kui ta uuesti Belladonna poole vaatas, oli seal hoopis Heilo, tema ülemus.

"Viskaks peo püsti?" küsis Heilo.

"Why not," nõustus Ranel, "aga kus naised on?"

"Ära muretse, küll need tulevad," pilgutas Heilo silma ja juba käiski uksekell.

Sellel õhtul külastas Raneli vanemate tagasihoidlikku äärelinnamaja palju, palju inimesi. Ranel imestas ainult, et miks keegi Krista Lensini oli kaasa võtnud, mature ei olnud nimelt üldse Raneli teema. Hiljem, kui kutid edasi pidid minema, toimus Raneli juures ohjeldamatu seksimaraton, osalejateks ajakirja Kroonika ilusamad tšikid, seesama Krista ja muidugi Ranel. Ning siis jõudis kohale õnnelik ööuni.

"Mida kuradit!?" karjus isa tuppa astudes. Keset laiali pekstud elutuba lebas täiskustud riietes Ranel, rebenenud diivanipadi kaisus.

"Mööö," inises Ranel, pea vedelikupuudusest valutamas.

Ema korjas nuttes vanaema pildi tükke põrandalt üles.

Ranel ajas end käpuli ja kukkus põrandale tagasi.

Tee joomisest oli möödunud 2 päeva.

Kogu see aeg oli Ranel üksinda kodus olnud.

Raneli kodus ei olnud sigareid.

Ranelil ei olnud tegelikult sõpru, kes tal külas käiks.

Veel kolm päeva hiljem suutis Ranel jälle tekste lugeda.

Ka hiljem, siis kui Ranel oli juba kogenud narkomaan, hoidis ta kaugele kõigest, mis skopolamiini sisaldas.

PS

Narkootikumid kahjustavad teie tervist! Ära tee narksi!