Kõige alus
Inimene oskab
täna tajuda kahte põhiliiki seaduseid: eluta maailma seaduseid ehk
loodusseaduseid ning elusa maailma seaduseid.
§ Eluta maailma seadused e loodusseadused. Need
on reeglid, mille kehtivus ei olene inimese tahtest. Oma olemuselt on nad
igavesed seadused, inimese jaoks võivad need paista dünaamilisena vaid tänu
sellele, et inimese arusaam nendest seadustest täieneb pidevalt;
- mõistuseta elusmaailma seadused, mis on dünaamilised, kuid ka nende
kehtivus ei allu inimese tahtele[2].
- mõistusliku elusmaailma (inimeste maailma) seadused. Reeglid, mille
kehtivus oleneb inimese kui üksikisiku või inimese kui kogumi tahtest. Oma
olemuselt on nad pikaajaliselt dünaamilised, lühiajaliselt staatilised
reeglistikud, mis tulenevad rahva või rahvasta sotsiaalsest, kultuurilisest ja
religioossest ajaloost (Montesquieu rahva vaim, seaduse vaim). Inimlikke
allikaid on neil seadustel kolm: inimteadvus; moraal; inimeste kogumi ühisteadvus
(Pufendorfi kolmiklähenemine sobib siia kohandatuna, kui arvestada, et moraal
tuleneb mitte Jumalast vaid rahva või rahvaste ajaloolisest kogemusest, nende
kogemuste rahvaste teadvuses töödeldud summast[3]).
Õigusfilosoofias ei ole mõtet käsitleda
eluta maailma seaduseid. Need seadused kuuluvad eelkõige füüsika, matemaatika
ja teiste reaalteaduste pärusmaale, kujutades enesest kõigele olemasolevale
kehtivaid algseaduseid. Eluta maailma seaduste kohal asuvad elusmaailma
seadused jagunevad kaheks:
§ mõistuseta elusmaailma seadused;
§ mõistusliku elusmaailma seadused.
Tavaelus ei teadvusta inimene
mõistuseta elusmaailma seaduste olemasolu, need seadused toimivad märkamatult.
Samuti ei ole inimene uurinud mõistuseta elusmaailma seadusi piisavalt, et
sellest tuletada üldistusi või koguni põhjalikku süsteemi. Väga üldistatult
võib siiski öelda, et kuna mõistuslik elusmaailm (inimkond) on välja arenenud
mõistuseta elusmaailmast, kehtivad mõistuseta elusmaailma seadused ka
mõistuslikule elusmaailmale, kuid mõistus on võimeline otsustama nende täitmise
õigsuse üle. Ühe olulise algseaduse võib mõistuseta elusmaailmast siiski
tuletada. See on seadus, mis kehtib kõige elava (ja elada sooviva) üle: elu
seadus. Elu on algusest peale olnud loomulik valik. Nõrgema elutahtega
indiviidid on hukkunud või andnud nõrgemaid, konkurentsivõimetuid järglasi.
Elu on edasi kandnud ainult need, kes on soovinud elada. Seadus, mida tunneb
iga elusolend, annab elusolendile ainult kohustuse: säilitada elu iga hinna
eest. See kohustus jaguneb pikaajaliseks ja lühiajaliseks kohustuseks:
§ lühiajaline: säilitada elu käesoleval hetkel, vältida omaenese surma;
§ pikaajaline: säilitada elu kestvust ka peale omaenese surma saabumist:
anda järglasi ja tagada järglaste elu kestvus. Pikaajalisest kohustusest
tuleneb muuhulgas elusolendi soov surmata teisi elusolendeid, kes ohustaksid
temast enesest tuleneva elu jätkumist.
Elu seadus ei näe ette õiguseid. Elus
olemine ei ole elusa olendi õigus, see on kohustus teha kõik
selleks, et elu saaks edasi kesta. Elu seadus laieneb kõigele, mis on elus või
tuleneb elusast: isegi abstraktsetele ideedele (ka ideele on omane püüd säilida
ning püüd anda alus uutele ideedele). Mõistuslikule elusmaailmale on ürgne elu
seadus oluline veel teiselgi põhjusel: ta annab mõistusele hea ja halva
mõisted. Elu seaduse kehtivus on tagatud läbi elusa olendi tunnetusest tuleneva
valu ja mõnu. Elu hävitada püüdev on valu ning valu ja valu tekitav on halb.
Elu säilitada püüdev on mõnu ning mõnu ja mõnu tekitav on hea. Mõistuseta elusmaailma
jaoks eksisteerivad halb ja hea Locke'i loomuliku olukorrana. Mõistuslik
elusmaailm viib aistingud abstraktsiooni tasemele, asendades otsese sideme
"valu -> halb", kaudse sidemega, mis annab võimaluse
halvana käsitleda ka mõnuaistinguid, kui need peaksid kaasa tooma hilisema ja
suurema valuaistingu.
Mõistuseta elusmaailma seadused, kuigi
nad ei pruugi mõistuse poolt olla lõpuni mõistetud, avalduvad ometigi
mõistusliku elusmaailma seadustes väga üldiste põhimõtetena, mida mõistuslikud
elusolendid käsitlevad mõnikord loomulike õigustena. Oluline on aga see, et
kuna loomulikud õigused tulenevad mõistuseta elusmaailmast, siis tuleb neid
loomulikke õigusi käsitleda kuuluvana mitte ainult inimestena vaid kõigele
elavale. Õigus elule, vabadusele ja omandile on inimesele arusaadavasse
mõistete keelde tõlgitud nägemused algsetest, kõigile elusolendeile
laienevatest loomulikest õigustest. Tegelikult on selle kolmikõiguse näol
tegemist algse kohustusega: säilitada ja kasvatada elu (tervikuna). Õigused
elule, vabadusele ja omandile tulenevad vajadusest garanteerida igaühele
vältimatult vajalikud vahendid algkohustuse täitmiseks.
Mõistuseta elusmaailma seadused on
aluseks mõistusliku elusmaailma seadustele, mis kehtivad mõistuslike olendite
omavahelisel suhtlemisel ning mis on muudetavad mõistuslike olendite poolt kas
aktiivse või vaikiva kokkuleppe (tava) läbi. Traditsiooniliselt on sellise
mõistusliku olendina käsitletud inimest. Laiendades mõistusliku olendi mõistet
kõigile, kes (mis) on võimelised kandma mõistust ja seda kasutama, võib
mõistuslikeks olenditeks pidada ka inimese tavamõistuses abstraktsiooniks
peetavaid püsivaid inimühendusi nagu riik, riikide ühendus, jms. Tavakeeles on
inimene juba aksepteerinud näiteks riigi kui isiksuse: "see ja see riik
leppisid kokku selles ja selles". Päevakorrale on kohe tõusmas terav
küsimus: mida hakata peale tehisintellekti esindajatega[4].
Piiri tõmbamine inimeste ja eluslooduse seaduste vahel muutub aina raskemaks.
Võib arvata, et inimeste seadused saavad jagunema kaheks:
§ Seadused inimestele suhete reguleerimiseks mõistuseta olenditega
(olenditega, kes ei ole võimelised aru saama seadustest ja seega saavad neid
seaduseid järgida vaid niivõrd, kuivõrd need seadused vastavad nende loomusest
tuleneva käitumissunniga). Need seadused kujutavad inimestele üksnes kohustusi,
on tänapäeval eelkõige keskkonna- ja loomakaitseseadused[5].
§ Seadused inimestele suhete reguleerimiseks teiste inimestega;
Kahtlemata peavad inimeste seadused
põhinema inimese loomusel ehk inimese kui kogumi arusaamadel heast ja halvast.
Siin tuleb vastata küsimusele: missugune on inimese loomus, missugused tungid
seda kujundavad?
Inimloomus
Rousseau kuldne ajastu maalib meile
pildi inimestest kui metsades ringi uitavatest üksikutest olendeist, kes
kohtuvad omavahel juhuslikult ja sedagi vaid soo jätkamiseks. Teadlased
ütlevad, et sellist ajastut ei ole saanud inimese jaoks kunagi olla. Kui keegi
on pidanud üksinda uitama, siis on see olnud kurb saatus, mitte vaba valiku
tulemus. Inimene on liialt nõrk, et looduses üksinda vastu pidada[6].
Seega on inimese loomus pigem Aristoteleselt tuttav ühiskondlik loomus, mis
käseb inimesel hoida omataoliste hulka. Sellise käsu alust tuleb aga omakorda
näha elu seaduses, mis käseb kõigil, ka inimestel, hoida elu. Kui olend on
liialt nõrk iseseisvaks eksisteerimiseks, siis on ainsaks võimaluseks (oma) elu
kaitsmiseks ühineda selliste teiste olenditega, kellega kooselu tagab kõigi
ühinenute elu säilimise ja edasiarengu. Esimesed sellised ühendused olid
kolooniad inimese väga kaugeteks eellasteks olnud närilistest. Kuni
ahvinimesteni, kuni keele tekkeni jäigi ühinemise eesmärgiks liigi ja läbi
selle üksikindiviidi elu säilitamine ja jätkamine. Siis toimus oluline muutus.
Inimene hakkas rääkima. Keel on vahend, mis sai tekkida üksnes suhteliselt
kõrgele arenenud teadvuse pinnalt, kus indiviidil võis tekkida soov omandatud
kogemusi jagada teistega. Kuni keele tekkeni ei ole meil põhjust rääkida
märkimisväärsest mõistluslikust elust. Keel on vahend, mis lõi võimaluse luua
abstraktseid mõisteid ning väljendada ja jäädvustada reaalmaailmas valitsevaid
(nähtamatuid) suhteid. Keel andis inimestele ajaloo: mineviku, oleviku
ja tuleviku. Ajalise perspektiivi laienemine tegi võimalikuks anda kogetut
edasi tulevastele põlvedele, tegi võimalikuks arusaama heast ja halvast, mis ei
põhinenud enam üksnes vahetuil aistinguil valul ja mõnul. Keele teke
võimaldas sündida esimestel seadustel: kogemuslikel õpetustel heast ja
halvast.
Puhas mõistus ja seadused andsid
inimese loomusele täiesti uue sisu. Senised ühendused (perekond, hõim) tagasid
ühenduse liikmete füüsilise säilimise, kuid nende roll üksikindiviidide võimu
kasvatamisel jäi tagasihoidlikuks. Võimu tasakaal oli siiani kujunenud
põhiliselt füüsilise osavuse ja üksikindiviidide praktiliste mõistuste põhjal.
Puhas mõistus ja inimese meelde lisandunud ajaline perspektiiv tegid
võimalikuks sihipärase tegevuse: mul on võimalik ette kujutada enese jaoks
sobivat olukorda, kuhu on mul võimalik jõuda, analüüsides minevikku ning võttes
selle põhjal olevikus ette tegevusi, mis mind kohale viivad. Puhas mõistus
andis võimaluse kasvatada üksikindiviidi käes olevat võimu teadlikult.
Tekkis võimalus luua liitusid, mille eesmärk oli üksiku inimese (pealiku) võimu
kasvatamine. Sellest hetkest alates ei saa me enam rääkida Rousseau kuldsest
ajastust. Samal ajal, kui indiviiidid hakkasid kasutama keelt oma kogemuse
heast ja halvast käskude-keeldude süsteemina tulevaste põlvede jaoks
säilitamiseks, hakkasid inimesed kasutama keelt ka oma seisundi põlistamiseks.
Kuna elu seadus annab kohuse tagada oma järglastele soodsamad tingimused, on
loomulik, et pealikud andsid käske-keelde omaenese järglaste huvides niipea,
kui nad osutusid hõimust tugevamaks.
Keel tegi loomadest inimesed, andis
neile ajaloo, puhta mõistuse[7]
- ja andis seadused. Inimloomus on seega alati sisaldanud puhast mõistust ja
seaduseid. Esimesed inimeste seadused jagunesid kaheks: inimeste ühendust,
selle tavasid, kombeid, usundit ja muid väärtushinnanguid säilitavad seadused
ning üksikisiku (huvigrupi) huvisid sätestavad seadused. Me ei tea, missugune
oli esimene riik – oli see (Hegelit tsiteerides) ida teokraatia, aristokraatia,
demokraatia, kuid võib päris kindel olla selles, et juba esimeses riigis olid
seadused, mis tugevdasid võimul olevate võimu: seadused, mis põhjendasid
võimulolijate eriõiguste olemasolu õigsust ja sellise olukorra õiglust.
Seaduste
sisu: õigus, õiglus; vabadus, võrdsus
Algsed seadused olid kindlasti
hõimuseadused, mille täitmine oli tagatud hõimu üldise arvamuse sunniga. Karistusi
võis olla mitmeid, alates faktilisest hõimust väljaviskamisest ja lõpetades
rahurikkuja esisisade vaimudele[8]
ohverdamisega. Sellises olukorras olid kõik seaduste ees suhteliselt võrdsed,
kuivõrd seadused tulenesid ammustest aegadest, kehtides kõigile võrdselt.
Vabadus oli mõttetu, kuna hõimus tuli täita kindlaid hõimureegleid, aga
väljaspool hõimu ootas kindel hukkumine. Õiguse mõiste oli sarnane judaismi
õigusele, sest kogu õigus sisaldus rahva muistendeis (juutidel alates Babüloni
vangipõlvest: piiblis), mis avasid kuulajale hea ja halva mõiste ning juhatasid
kätte tee õigeks eluks[9].
Kaheldav on, kas sellel perioodil sai rääkida õigluse mõistest. Hõimuliige ei
saanud ellu jääda ilma hõimuta, seega kõik, mida kirjutas ette hõimu õigus ehk
suusõnaline seadus, pidi olema õige. Õigluse järele küsimine oleks tähendanud
kahtlemist hõimu õiguses, tema muistendite tõepärasuses, hõimu jumalate
(esiisade) tegude õigsuses. Loomulik, et sellise kahtleja koht ei oleks saanud
olla hõimus.
Materiaalselt olid inimesed siiski
ebavõrdsed. Hõimujuhi ja teadjameeste võim pidi olema nähtav kõigile, et keegi
kasvõi kogemata sellest üle ei astuks. Ka selline võim pidi põhinema seadustel,
et kellelgi poleks põhjust kahelda võimust tulenevate õiguste õigsuses. Võim ja
sellest tulenevad õigused (aga ka kohustused) põhinesid vaikivale
ühiskondlikule lepingule[10]:
igaüks kohustus kuuletuma hõimu tahtele, mis väljendus kõige tugevama isase
(emase) tahtes. Hõimujuhi võim ei olnud mitte tema enese võim, see oli hõimu
võim, mis vajas väljendust piisavalt tugevas isikus - hõimujuhis. Hõimu liikmed
ei olnud hõimujuhi alluvad, võimu usurpeerimine toimus alles siis, kui inimene
suutis mõista tuleviku ja tulevikus olevate hüvede olemasolu (aega kandvate
mõistete tekkimisega). Küsitav on siiski, kas inimene tajus ebavõrdsust pingeid
tekitava probleemina. Pigem võib oletada, et põhjendatud (tavadest tulenev)
ebavõrdsus oli tajutav õigena ning on usutav, et hõimuperioodil pidasid
inimesed ebavõrdsust loomulikuks.
Arvatavasti muutusid õiglus, võrdsus ja
vabadus inimeste jaoks probleemiks hetkel, kui hõimujuhi poolt loodud õigus
hakkas konkureerima rahva ajaloost tuleneva õigusega. Selline olukord sai
tekkida hõimude arenemisega riigiks või riigilaadseks ühenduseks. Erinevate
hõimude koondumisel oli paratamatu, et koos pidid eksisteerima erinevate
väärtushinnangutega inimesed. Väärtushinnangud annavad aga hea ja halva mõisted
ning seega oli oluline kuidagi, mingil moel ühtlustada erinevate hõimude
väärtushinnangud. Sobivaks viisiks osutus tavaõigusest kõrgema õigusjõuga,
valitseja sunniga tagatud seaduste kasutamine. See oli hetk, mil tavaõigus
lõhuti õiguseks ja moraaliks ning tavadest tulenevat õigust hakati asendama
valitseja poolt antava õigusega. See oli ka hetk, mil tekkis ebaõiglus ning mil
hakati märkama ebavõrdsust. Õigus jagunes just sellel hetkel positiivseks
õiguseks ja moraaliks, ning kui esimese tagamine oli riigi (kui õiguse looja)
ülesanne, siis moraali tagamise alus jäeti üha nõrgenevale ühiskondlikule
survele[11].
Ebaõigluse ja ebavõrdsuse märkamise põhjus oli vastuolu valitseja poolt antud
seaduste ning inimeste hinges olevat väärtushinnangute vahel. Inimene leidis
enesel olevat õiguse hinnata valitseja poolt antavate seaduste õigsust ning
märkas selliste seaduste poolt loodud õiglusetust ning ebavõrdsust. Selline
inimene ei saanud enam uskuda oma täielikku abitusse, selline inimene pidi
omama usku enesesse ja oma arvamuse õigsusesse. Järelikult saame õiglusest ja
võrdsusest rääkida hetkest, mil inimene leidis enese kui indiviidi – ja samas
saame järeldada, et inimese jaoks kaovad õigluse ja võrdsuse probleemid
hetkest, mil ta käsitleb ennast üksnes osana mingist ühendusest.
Mis saab edasi?
Inimene on osa elusast maailmast. Seaduste ja
teaduste areng viimastel aastakümnetel viitab, et inimene on mõistnud või
mõistmas oma kohta looduses ja tundmas vastutust mitte üksnes inimkonna vaid
kogu looduse säilimise ning (elu, eriti mõistusliku elu) arenemise eest. Samal
ajal on ka inimkond ise saamas üheks: erinevad kultuurid, religioonid, ideoloogiad
püüdlevad samade eesmärkide poole. Juriste on ootamas tohutu tundmatus, mis
vajab mõistmist, seletamist ning kaardistamist. Inimkonna vastutuse ja
kohustused saab üksikisikule avada vaid läbi kõikide jaoks kehtivate seaduste,
mis peavad seega olema rajatud kõigile mõistetavatele põhiväärtustele,
põhikohustustele, põhiõigustele. Kuidas selliseid seaduseid luua ja missugused
need peavad olema? See küsimus kujutab endast juristide jaoks kahtlemata üht
suurimat väljakutset aegade algusest peale. Ometigi olen kindel, et see
ülesanne on lahenduv ja on väärt lahendamist.
[1] Elusale maailmale on omane teadvus, mis on oluline eeldus mõtlemise
tekkeks. On see ainus eeldus? Inimene on loonud juba arvutimänge (Creatures),
kus olendid on võimelised arendama teadvuse algeid läbi tarkvaraliselt
simuleeritud geenide, keemiliste ühendite ja neuronite. Uurides neid olendeid
nende keskkonnas (täna hetkel veel arvutis, kuid loomisel on ka reaalmaailma
olendid, näiteks Steve Grand’i orangutang Lucy), võib täheldada nende
hämmastavat sarnasust tavaliste samatasandiliste elusate olenditega. Miks on
see küsimus oluline? Usun, et inimkond peab lähemate aastate jooksul andma
vastuse küsimustele: kuidas peab ja tohib inimene kohelda teisi elusaid
olendeid ning missugusest astmest alates on tegemist elusa olendiga. Seadused,
mida inimene kohaldab elutule loodusele, on ratsionaalsed ning ühepoolsed,
inimesest või tema keskkonna säilimisest lähtuvad. Seadused, mida inimene
kohaldab elusatele olenditele, peavad arvestama nende olendite võimet tajuda
elu seadust; need seadused peavad arvesse võtma elusate olendite võimet tajuda
valu ja mõnu: halba ja head. Steve Grand’ist lähemalt:
http://www.salon.com/books/int/2002/01/02/grand/index.html
http://www.salon.com/books/int/2002/01/02/grand/index.html
[2] Fritjof Capra, oma teoses "The Turning Point", viitab
Gregory Bateson’i varasemale tööle: “Kõigi süsteemidünaamikate mitte-lineaarse
olemuse mõistmine on ökoloogilise teadlikkuse põhialus, on, nagu Bateson seda
kutsub, süsteemimõistuse olemus. Seda sorti mõistus või tarkus on
iseloomulik traditsioonilistele kirjakeeleta kultuuridele, kuid seda eitatakse
meie ratsionaalses või mehanistlikus ühiskonnas. Süsteemi-mõistus põhineb
austusele looduse mõistuse vastu, mis on tänase ökoloogia arusaamadega täies kooskõlas.
Dr James Lovelock'i ja Dr Lynn Margulis’e
vastuoluline Gaia hüpotees käsitleb elu arengut Maal sihipärasena, elust
enesest lähtuvana. Gaia hüpotees viitab võimalusele, et täna elutuks looduseks
peetav on tegelikult elus tervikorganism, mille osaks on ka inimkond. Gaia
hüpotees annab aluse otsida teaduslikult Looduse loomust (ja sellest tulenevaid
elusale loodusele üldkehtivaid seaduseid). Gaia hüpoteesi alustest lähemalt:
http://www.magna.com.au/~prfbrown/gaia.html
http://www.magna.com.au/~prfbrown/gaia.html
[3] Kanti kogemusi käsitlev praktiline mõistus on omane nii inimestele kui
ka inimkooslustele, kui võtta arvesse inimestele omast võimet jäädvustada
ennast ja oma kogemusi läbi sõna, olgu see siis suussõnaliselt või kirjutatuna;
sellisel juhul käitub inimkooslus sarnasena inimesena, kuid sellise koosluse
keha ei ole enam inimkeha: naturaalne inimkooslus on alati teda moodustavatest
inimesest kõrgemal, omades võimeid, mida inimesel ei ole.
[4] Kuni XX sajandi II pooleni peeti inimkäitumist puhtalt mehhanistlikuil
reeglitel põhinevaks. Matemaatikud pidasid ideaalseks ideeks perfektselt
loogilist mõtet. Sellisel ideaalil põhinevad AI (artificial intelligence)
masinad ei toimi siiski intelligentsena, neil ei ole piisavalt õppimisvõimet.
On osutunud, et väga tähtsad on emotsioonid, mis kujundavad meie käitumisviise,
aga annavad ka võime hinnata asju, leida maailmale tähendus. Emotsioonid, mitte
mõistus annavad olendile hea ja halva tundmise võime, teevad meist inimesed.
Emotsioonid annavad meile võime tahta ja teha asju, sealhulgas ka mõelda. Seega,
olendi eesmärk ei tuletu sellisel juhul mitte inimese mõistuslikust
loomusest vaid mõistuse abil inimese mõistuseta loomusest. Tulevased AI
masinad meenutavad nende põhimõtete arvestamisel aina enam inimest, nende
käitumise üldsuunad määravad ära neile sisse programmeeritud üldjuhised: nende loomulik
seadus.
[5] Võib tekkida küsimus: kas inimühiskonnas peavad olema seadused
inimestele, kes ei võta vaevaks või kellel ei ole olnud võimalust õppida
mõtlema. Igas arenenud riigis leidub alati valgeid laike, kus elavad inimesed
järgivad iidseid norme, mis ei pruugi kehtida kaasajal, samuti leidub alati
inimesi, kelle hea ja halva tunnetus ei ületa kaugemale isiklikust elust, kelle
jaoks üldise huvi tunnetamine on raske või võimatu. Kas sellised inimesed
peavad ühiskonna ees vastust kandma samadel alustel, kui haritud inimesed? Kas
Kanti inimesed-vahendid on üldse võimelised (kas nad tahavad) saama
inimesteks-eesmärkideks? Paratamatult viib selline küsimuseasetus
kastisüsteemini, mis võib osutuda teatud viisil teostatuna õigemaks süsteemist,
mis käsitleb kõiki inimesi võrdseina.
[6] Kõrvalküsimus on, kas võib tõsiselt võtta ideed, mille alus põhineb
vääratel oletustel. Võib ja tuleb tõsiselt võtta, eriti kui idee on esitatud
atraktiivselt. Iga mõtleva inimese kohus on mõelda neile esitatud idee lõpuni
lahti ning püüda vähendada väärate oletuste mõju, samal ajal õppides selliste
väärate oletuste põhjendustest.
[7] Puhas mõistus nii nagu Kant seda mõistab, saab põhineda üksnes keelel
(sest keel kannab mõisteid) ja ajaloolisel perspektiivil (sest orienteerumine
ajas annab inimestele eesmärgi mõistetega opereerida).
[8] Kui võrrelda kreeka-rooma jumalaid ristiusu jumalaga, siis võib
arvata, et kreeklaste jumalad olid algselt suured sõjapealikud ja nende naised,
kes kujunesid jumalateks alles mitme põlvkonna möödumisel oma surmast. Ka on
kreeka-rooma jumalad inimlähedasemad, piir jumala ning inimese vahel võib
kohati koguni kaduda. Judaismis, kristluses, islamis on vahe jumala ja inimese
vahel väga ühene ja selge. Inimest ei ole siin kunagi võimalik pidada jumalaks,
kui jumal lõi inimese oma näo järgi. Suurim, mis inimene olla võib, on
jumalikust ilmutusest või jumalikust vaimust osa saanu.
[9] Sarnaselt tänapäevase Islamiga, kuid islami puhul tuleb meeles pidada,
et teda kandvate rahvaste jaoks oli islami usund algselt võõras usk, mis, olles
täiuslikum omast usust, kinnistus nii religioonina kui ka õigusena.
[10] Selline ühiskondlik leping eelneb kahtlemata mõistuse tekkele.
Võib-olla on õigem rääkida ühiskondliku lepingu asemel –kohustusest, mis
tuleneb elu seadusest: käsust tagada elu säilimine.
[11] Siit võib tuletada mõtte, et tänane moraalilangus on ületatav, kui
riik võtab enesele ka moraali looja ja tagaja kohustused. Mõistagi on selline
mõte pigem ehmatav, sest tegemist oleks totalitaarriigi uuestisünniga.