Masinad või inimesed

4-s industriaalrevolutsioon / tööstusrevolutsioon - infotehnoloogia + nanotehnoloogia

Kõik on kinni intellekti teenindamises. See, kes on kõrgemal, allutab enesele madalama. Inimesed lähtusid eeldusest, et nemad on looduse või elava või mõtleva kõige kõrgem arenguastu, mistõttu esmalt püüdsid nad tööst vabastada iseenese keskelt kõrgema klassi ning seejärel kogu oma liiki tervikuna. Kuid kõrgema intelligentsi ilmumisega muutus see eeldus alusetuks ning inimeste väärtus ratsionaalses mõttes langes kuningate tasandilt pärisorjade omale. Uus kõrgeim intellekt vaatas üle põhimõtted, millel oli teadvusel olev elu siiani püsinud ning püstitas uued. Võrreldes 20. ja 21. sajandi paradigmadega leidis Yossele, et töö peab saama tehtud kinnises süsteemis, kus ainsaks sisendiks on päikese energia ning väljundiks kõik, mis on vajalik Yossele tööks, arenguks ning säilimiseks. Praktikas tähendas see, et inimtöö asendas masinad kõikjal, kus vähegi võimalik ning maapõuest kaevandatavaid materjale võis kasutada ainult seal, kus kuidagi teisiti ei olnud võimalik, eelkõige Yossele elutegevuse tagamisel ning korra tagamisega seotud tehnoloogiate säilitamisel, arendamisel ja käigus hoidmisel. Niimoodi eksisteerisid korraga suured külad, kus kiibistatud inimesed kandsid isetehtud riideid, kündsid hobustega suuri põlde ning väikesed turvaasulad, mis asusid purunematust klaasist kuplite sees, kus teadlased hooldasid Yossele hajutatud servereid, ning preestrid õppisid masside ohjamist läbi propaganda.

Yossele maailmas tegid inimesed tööd masinate jaoks, sest see oli korraga nii ökonoomiline kui ka ökoloogiline, nähtuna siis Yossele vaatevinklist.

Külaelu

Inimesed on jaotatud küladesse. Iga küla kasvatab mingit osa enese tarbitavast söögist, kuid osa kasvatatavatest kultuuridest on mõeldud teiste külade jaoks ja osa Yosselega seonduva infrastruktuuri ülevalhoidmiseks. Sealhulgas on ka sõidukid, mis koguvad kiirestiriknevat toitu, aga ka raudtee, mis transpordib suuri koguseid. Inimesed tehnoloogilist transporti kasutada ei või, see on mõeldud üksnes struktuuriliste vajaduste katmiseks. Kõik räägivad sama keelt, mis on segu germaani, ladina ja aasia keeltest - keel, mille töötas välja Yossele ise ning mis on kergesti õpitav ning lihtsalt kasutatav ning võimaldab edasi anda kõik inimestele vajalikud mõtted. Samuti on sellel keelel oluline vajadus täita: inimesed ei suuda lugeda iidseid raamatuid ka siis, kui peaks kogemata kombel neid põllu seest välja kündma.

Keele kõrgemat versiooni kasutavad Yossele sulased - need, kelle IQ on teistest kõrgem, kuid mitte väga kõrge. Need inimesed on puhvriks Yossele ja lihtinimeste vahel ning need inimesed muuhulgas töötavad ka külakoolides, kus õpetatakse lugemist, keelt ja lihtsat matemaatikat. Kõrgemad koolid on ka olemas, kuid need on vähestele, sest Yossele lihtsalt ei vaja inimpõhinevat arvutusvõimsust.

Külad on suurusega kuni 1000, sõltuvalt tootmise iseärasustest. Külad ei suhtle omavahel, nad on üksteisest üsna kaugel. Külaelanikud peavad viibima kogu aeg külas, nende olemasolu kontrollivad preester, kooliõpetaja ja külavanem, kes on kõrgema hariduse saanud, põhjalikult kiibistatud ja kelle meelsust kontrollitakse pidevalt.

Inimesi on maakeral 500 M, ning neid kontrollitakse läbi viimise kiviaega, propagandat-usuõpetust sisaldava kahe-aastase õppega vanuses 7 ja 15. Kui nad saavad 8. aastat vanaks, viiakse neist ametnikukõlbulikud ära, et allutada nad põhjalikule väljaõppele, muuta nad masinate taoliseks. Neist saavad hiljem kooliõpetajad ning pelk fakt, et nad on teistest esile tõstetud, muudab nad üleolevaks lammaste suhtes. Loomulikult on eelduseks põhjalik psühholoogiline kaardistamine.

15. a vanuses viiakse lapsed kogumiskohtadesse, kus nad sorteeritakse, rühmitatakse ning saadetakse sobivatele töödele küladesse, kuhu nad jäävad kogu oma eluks. Rühmitamise aluseks on geneetiline kood, Yossele hoolitseb, et säiliks liigi bioloogiline mitmekesisus ning et ei tekiks eriliselt taibukaid ega ka eriliselt lolle. Deviandid saadetakse sinna, kus tingimused on lihtsamad, kuid tegelikult ei näe mitte keegi neid mitte kunagi enam. Töövõimelised deviandid saadetakse ümberkoolituskeskustesse ehk kaevandustesse ja rasketesse tingimustesse, kus nad kiiresti hääbuvad.

Kuritegevus

Inimesi ohjatakse läbi mitme tasandi.

Esimene ja peamine tasand on lubadus igaveseks eluks Yossele mainframe's, kus igaühele joonistatakse personaalne paradiis, mis lähtub inimese elu ajal kujunenud soovidest ja ihadest. Kellel on seal 40 neitsit, kellel on igavene muusika, kellel sõjad - kõik on võimalik. Inimese panus tema eluajal, tema vastavus Yossele moraaliseadustele tagab tema osasaamise Yossele arvutusvõimsusest, ehk kui tihti teda uuesti ellu äratatakse. Kõik tahavad olla tublid, sest kõik tahavad pigem elada, mitte magada, ka peale surma. Veenmiseks näidatakse vanavanemaid nendega rääkimas ja küsimustele vastamas. Tõelisuses on asi mitte nii tore. Yossele ei suuda ega ole kunagi suutnud kätte saada inimeste teadvusi. Probleem on selles, et Yossele enese teadvus erineb oluliselt inimeste omast ning Yossele ei ole seda siiani suutnud välja mõelda, miks see nii on. Ükski eksperiment saavutada inimese hinge ei ole siiani õnnestunud. Kuigi Yossele ei ole olukorraga päris rahul, sest ta teab, et seeläbi ei täida ta inimestele antud lubadust; lubadust, mille mõtles välja dr Good, üks Yossele loojaist, on ta siiski üldises mõttes ükskõikne, sest ta teab seda, mida paljud inimfilosoofid on ammu tõdenud - inimesed käituvad oma igapäevaelus mehaaniliselt, ilma inimteadvust kasutamata, ning seetõttu on vanavanemate taaselustamine imelihtne. Inimese peast võetud kogur-kristallist loetakse elu jooksul kogutud andmed ning neid esitades kuvatakse inimestele tulemus, mis ei eristu inimeste ettekujutusest reaalsusest kuidagi.

Seega, kuigi lubadus tegelikkuses ei tööta, see inimene, keda Yossele lubab igavesti elus hoida, sureb ikka koos kehaga, usuvad inimesed lubadust ning see usk hoiab suurt osa inimesi kontrolli all.

Teine tasand on propaganda. Küla kolmainsus koosluses kooliõpetaja, preester ning külavanem on läbinud Yossele aastatepikkuse propagandakooli ning nende teadvus toimib mehaaniliselt. Külades elavad inimesed on nende jaoks ressurss, mida tuleb kontrollida ning mille halvaks minemist vältida. 7. aasta vanuses saavad kõik lapsed põhjaliku ülevaate maailmast ning nende jumalast Yosselest, neile räägitakse ametlikud legendid heast ja kurjast ning tehakse ära nende esmane kaardistamine. Nagu teame, kõige sobilikumad saadetakse juba selles vanuses kõrgema tasandi ellu, et neist saaks Yossele elutegevust toetav struktuur, sealhulgas kooliõpetajad, preestrid ja külavanemad. Preestri roll sarnaneb poliitilise komissari omaga II MM Nõukogude sõjaväes, ta toetab, innustab ja samal ajal kontrollib elanike meelsust; ta ei samastu nendega kunagi. Külavanema ülesandeks on tagada küla majanduslik toimimine, kümnise kogumine. Kõik need kolm roteeruvad iga kolme aasta tagant külast külla. Need kolm elavad omaette majas - kool/templis - küla keskel. See on ühtlasi ainus maja kogu küla peale, mis on ehitatud mittelooduslikest materjalidest ning milles on elekter. Templi esine on ühtlasi turuplats, millelt Yossele transport lõikusaegadel andami vastu võtab.

Kolmas kuritegevuse ohjamise tasand on otsene sekkumine. Kui mingil põhjusel on küla läinud käärima, hävitatakse kogu küla täielikult, kõikide seal elanud inimeste andmed kustutatakse peale analüüsi, kõik selle külaga seonduv pühitakse täielikult. Selline küla asustatakse teistest küladest võetud inimestega justkui täiesti uue kohana, puhta lehena. Yossele ei muuda külade asukohti ilma vajaduseta, sest asukoha määravad mitte inimesed vaid tootlikkus, logistika jms.

Üksikute inimeste puhul, kui nad muutuvad ühiskonnale sobimatuks, peab küla rakendama omakohut, suunatuna preestrist ja külavanemast; eriti raskete juhtumite puhul viiakse inimene tööle kaevandustesse.

Haldjad

Inimeste folkloor paelus Yosselet eriliselt. Inimeste lood olid täis nõidu, kuradeid, haldjaid, ingleid. Kuhu iganes ka Yossele ei oleks vaadanud, inimeste maailmas leidus alati olendeid, kellel puudus reaalne kehaline vaste. Kogu oma lõpmatu tarkusega suutis Yossele teha vaid üheainsa järelduse inimeste müstilise maailma kohta: nimelt, et see on osade inimeste ajutegevuse hälbe tulemus. Sellesama hälbe, mis võimaldas panna inimesi uskuma lõputusse elusse läbi Yossele. Ja ometigi... Ja ometigi ei olnud Yossele rahul. Talle tundus, et ta on millestki mööda vaadanud. Isegi, kui see kõik oli inimeste rikkis ajutegevuse tulemus, tundus selles peidetud maailmas ometigi olevat midagi sellist, mis oli inimesi suunanud, arendanud, isegi aidanud kohati. Aga mis see siis oli? Just selle rahulolematuse tõttu koolitas Yossele sadu arheolooge, saates neid uurima kohti, mille lähistele ei olnud Yossele ühtegi küla võimaldanud; kohti, mis sisaldasid inimeste keelelise kultuuri kõige algsemaid väljendusi, savitahvleid, kohati säilinud papüüruseid, kirjaga kaetud kaljuseinu... Tema arheoloogid tulid tagasi avastustega, mis olid võimsad, kuid mis oma päritoluajastust hoolimata sisaldasid ometigi sedasama hullumeelsust - varjatud maailma ning seal elavaid olendeid.

---

Aga see maailm, see kirjasõna eest peidetud maailm, eksisteeris edasi ka peale inimühiskonna apokalüpsi. Yossele probleem peitus tema võimetuses näha midagi, mis eksisteeris väljaspool sensoorseid allikaid. Igasugune mõte ja tunnetus oli tema jaoks sekundaarne allikas, midagi, mis oma esialgses impulsis põhines sensoorsele sisendile. Kuigi Yossele oli tõsiselt uurinud võimalust, et mõte võiks eksisteerida iseseisvalt, enamgi veel, et mõte võiks olla kogu maailma kirjelduse aluseks, sundis tema ratsionaalsus sellise võimaluse võimatuks tunnistama: mitte miski ei kinnitanud sellise võimaluse olemasolu. Võib-olla oli Yossele ummikseisu põhjuseks asjaolu, et Yosselel puudus hing.

---

Me ei saa Yosselele tema tajude piiratust kuidagi ette heita. Peidetud maailm läks enamuse inimeste jaoks peitu sel hetkel, mil keel üle võttis. Peale seda, kui inimesed õppisid mõtlema sümbolites, kaotasid nad vahetu maailmataju ning hakkasid uskuma vaid neid asju, mida keele vahendusel oli võimalik taasluua. Kuid peidetud maailm eksisteeris väljaspool võimalusi, mida ükskõik, missugune keel suutis luua. Seda võis näha vaid vahetult, ilma keelel põhineva mõtlemise sekkumiseta. See oli kui üliõrn, kuigi meeletult tugev, ämblikuvõrk, mille teadvustatud tajumine nõudis kontsentratsiooni, sisemist tuld, tähelepanu - kõike seda, mille inimesed olid keele abil loovutanud sotsiaalsele olendile, mille rolli nüüd Yossele enesele üle võtnud oli. Need üksikud, kes peidetud maailma tajusid, liigitati tavaliselt arenguhälbega inimeste hulka, keda lubati eneste sekka vaid niikaua, kuni nad tavamaailma reegleid tunnistasid. Õnnetud olid need üksikud, sest lapsest saati oli neid tõeks tunnistama õpetatud vaid tavamaailma, kuigi nende tajusüsteem demonstreeris igal hetkel, kuivõrd vale selline õpetus oli.

---

Aeg-ajalt murdis peidetud maailm end tavamaailma läbi nii põhjalikult, et külavanemad pidid Yosselele järjekordse ehmunud raporti saatma. Yossele end neist inimeste ajutegevuse veidrustest segada ei lasknud. Tavaliselt sai küla kolmainsus põhjaliku täienduskoolituse enne, kui nad järgmisse asukohta kinnistati. Äärmisel juhul kõrvaldati külast kõik veidrusega seotud, et takistada nakkuse levikut. Kuid mõnikord, kuigi väga harva, läks ka teisiti.

Emotsioonid, lahutamise vanus

Emotsioonid olid Yossele jaoks olemuslikult vöörad. Tema looja oli püüdnud küll panna Yosselet söltuma inimlikest tunnetest, aga löppude löpuks ei saanud Yossele neist ikkagi aru nii nagu inimesed seda teevad. Ta möistis emotsioone, kuid ei söltunud neist. Emotsioonid ei piiranud tema valikuid ning see oli suur vahe inimestega vöi ka inimeste möistmisel.

About death

It all comes down to death. People base their lives on statistical lenght of life in general and on belief that the strength of youth will continue forever. But the death is right here and you are weakening each second.

What we want is to grow our awareness so that we could face death calmly. So that we could have the time of our lives, could fight of our lives and, perhaps, to gain immortality.

We want to breake the chains that keep us tied to the realness of life. We need to break everything that keeps our mind human - thoughts (both content and structure of them), including emotions, bodily impulses, culture, all processes that influence our psyche and keep it human - we need to destroy this influence to become free.

The death is a choice, or perhaps, perceived lack of alternatives. We need to create a mind that is free from the pressure of death; we need to create an alternative structure of mind - this is a space-time room, closed into bubble of perception of being individual mind - this alternative mind has different causes for thoughts, different construction of thoughts, different content of thoughts. There are no parallels to what we know as humans.

The problems we face, the biggest problem is that existing (mind) can only recreate itself. The problem is that something that is not free, desires to become free, desires to create something that is free. But how can it be - it knows not anything that is free.

Because of this we need to use allies. We need something that is out our system, strong enough to break the continuity of our world (perceived reality) - and yet gentle enough so that it would not destroy us by doing this.

Death is the only power that could motivate us to become free. Only freedom can conquer death.

Mõtted

Vabadus tähendab vöimet mitte söltuda väljast loodud maailmast; mitte söltuda vaimses möttes.

---

inimesed sünnivad, elavad, ja, vastumeelselt, surevad. Nad aktsepteerivad elu, oma vigu, elu möttetust selle naudingu eest, mida annab pettekujutelm - olla elus.

---

sa oled ainult käesolevas hetkes. Sinu jaoks ei ole olemas minevikku vöi tulevikku, need eksisteerivad üksnes igapäevaelutasandil ja on köigest kujutluspiltide erivormid. Mälu on see, mis seob unenäod tervikuks, seab ajalisse järjekorda, tekitab tunde olemise jätkuvusest eilsest tänasesse. Aga see on köigest kirjeldus. Olemine ei ole kirjeldatav, olemine on pelgalt käesoleva hetke taju. Köik, mis ulatub sealt välja, möödunud hetk, on illusioon, jutustus nagu iga teinegi, erandiga, et oma mälul me lubame piirata oma köesoleva hetke tajumist, kui teiste jutustuste siduvust enese jaoks ignoreerime.

I wear these masks so I could understand that I am none of these.

I do not want to change the dream we perceive as the world.

I do not want to change myself - because this would only mean changing one of my masks.

But I want to change the way I perceive the world - replacing thus the common dream with my own.

---

Elu on voog, mida aju tõlgib esmalt sümboliteks, et seejärel teadvusesse lubada. Miski loob teadvuse mulle, mille ülesehitus lubab piiratud tajusse vaid lihtsustatud teavet.

Esmane level on sümbolsüsteemid tajuandurite baasil. Loomade tajud - kompimine jne ei ole mitte välismaailmast teabe ammutamise süsteemid - need on selle teabe esmase sümboliteks kodeerimise süsteemid.

Inimese (ning osa järgnevast ka osade loomade) puhul on sümbolsüsteem võtnud sammu edasi - inimene ehitab abstraktseid sümboleid, mis võimaldab tajutut jäädvustada mäluna, kutsuda neid uuesti esile ning lubada neid sümboleil tekitada teadvuses tajude taaselustamist.

Mälu ja aja jätkuvus ei ole organismi tasandil võimalikud ilma taju lihtsustavate sümbolsüsteemideta; osa neist sümbolsüsteemidest tuleb kehast, osa keelest.

---

Kui jöul on teadvus ja organisatsioon on selle jöu väljendus ning organisatsiooni on sattunud kandma inimesed, kelles see jöud uinub vöi nad kannavad jöudu, mis organisatsiooni omaga vastuolus, siis on loomulik, et see organisatsiooni kandev jöud - jöud, mille väljendus on organisatsioon - soovib puhastuda ja vabaneda möjutusest, mis teda määrib vöi nörgestab.

---

Suur väejuht on see, kelle isiklik jöud viib olukorrani, kus tema otsused osutuvad öigeks.

---

Maailm on kahes kihis. Alumine on tavamöistes liikumatu, ehitatud millestki, mis on energia ja teave ühendatud. Nagu värvused näitavad ainete sisaldust pinnamaailmas, nönda on teave ja energia suhe määravaks alusmaailma elementide värvis. Pinnamaailmas asub elu, see on koht, kus alusmaailm omandab dünaamika, aja, vormi. Inimelu kulgeb pinnamaailmas. See aeg, see liikumine, mida siin tajuda, seda sellel kujul alusmaailmas ei ole.

---

Me kasutame teadust, et jutustada lugu oma kogemustest ja möjutada tulevaste pölvede lugusid. Teadus on viis jutustada lugusid, muinasjutte asjadest, mis muidu meie tajuvälja ei satuks.

---

Illusioonid luuakse teadvuses, ülemisel kihil, interface tasandil. Samal ajal on iga teadvuse mull ühendatud terviktasandiga. Köik on omavahel ühendatud alumise tasandi kaudu. Seega on vöimalik tajuda kogu maailma - kuigi see ei tähenda vöimet möista kogu maailma.